Superlugejast ajalooõpetaja Marko Zanev on sattunud lugemishoogu ja seekord nautis ta Kaisi Pillarti koomiksit “Viikingikuningas Olav”.

Minu selleaastane kõige kiirem lugemine on tehtud. Kaisi Pillart viib noori lugejaid viikingiaegsesse Eestisse. Koomiksit lehitsedes on kohe tunda, et Kaisi Pillartil on välja kujunenud oma stiil, mis lastele mõeldud ajalookoomiksite jaoks on vägagi sobiv. Joonistused on piisavalt värvilised, detailirohked ja haaravad tähelepanu. Ka mitmekordsel lehitsemisel märkasin detaile, mida ma alguses ei märganud. Seetõttu jätkub koomiksi lugemisel omamoodi põnevust ka järgmisteks kordadeks.

Tegelased on alati äratuntavad. Samas oli naljakas näha, et kuningas Olav on läbi koomiksi alati samasugune, kuigi koomiks algab Maldoni lahinguga 991. aastal samas kui Olavi vangipõlv algas 967. aastal kui ta arvatavasti oli umbes kolmeaastane. Võiks eeldada, et Olav oli vangipõlvest alates ikka muutunud aga piltide järgi sellest aru küll ei saa. Samas loo jutustamise seisukohast see niivõrd oluline detail ka ei ole (nooremate silmad ei pööraks sellele arvatavasti üldse tähelepanu).

Koomiksist kadus ootamatult Olavi ema Astrid, kes samuti langes vangistusse, kuid kes oli Eesti pikemalt kui Olav, kes päästeti kuue aasta möödudes oma onu Sigurdi poolt. Ema lugu lõppebki eestlaste kätte vangistusse langemisega. Hiljem juba vaba mehena, rääkides oma vangipõlve lugu noorele poisile, mainib Olav, et ta läheb emale külla. Selgusetuks jääbki ema vabanemine. Astridi ostis hiljem vabaks üks rikas norrakas tingimusel, et naine temaga abielluks.

Tekst on voolav ning lihtne, sobides väga hästi esimesele ja teisele kooliastmele. Teksti on oskuslikult põimitud noorematele ajalootundides vägagi kasulikku infot (5.-6. klass). Olemas on kaart viikingite retkede kohta, kaart Eesti muinasmaakondadega ning ka muinasaja periodiseering. Just need täiendused on õpetaja perspektiivist vaadates vägagi kasulikud. Tundub, et kasvõi niisama lugedes jääb noortel meelde, et viikingid ei kandnud kunagi sarvilisi kiivreid ning muinasaeg jaguneb kivi-, pronksi- ja rauaajaks.

Kuigi Olavi loos on omajagu tapmist siis seda ei ole välja joonistatud ja see toimub n-ö “kaadrist väljas”. Koomiks lõpeb ka positiivsema noodiga, kui tegelik lugu, sest viimast lehekülge lugedes võib jääda mulje, et Olav pääses Svolderi merelahingus Taani kuninga Svend Harkhabeme vastu võideldes elusalt. Kahjuks just Svolderi merelahinguga peakangelase maine teekond lõppes.

Õpetaja perspektiivist vaadates on tegemist hea lisamaterjaliga, et tunnis omandatud teemasid paremini meelde jätta. Muinasaja periodiseering (millest lisasin pildi kommentaaridesse) on väga hästi joonistatud ning soovitaksin autoril tulevikus luua näiteks infoplakateid ajalooklasside ilmestamiseks. Paneksin selle kohe hea meelega oma klassi seinale!

Inimese aju töötab visuaalselt, sest silmad töötlevad pilte kiiremini kui teksti, pildid on keelevabamad ning aitavad informatsiooni meenutada. Igasugune visuaal aitab õpilastel leida seoseid õpitava materjali vahel. Ma isiklikult usun, et koomiksid on just see õpilastele põnev visuaal, mis aitab sündmusi meelde jätta.

Kahjuks on Eesti selles osas kapitaalselt ülejäänud maailmast maha jäänud. Eesti koomiksikultuur on väike ning pidevalt tagaplaanil. Sellele vastukaaluks tuleb Ameerika Ühendriikide koomiksikultuur meil uksest ja aknast sisse (heaks näiteks on siinkohal kõik Marveli filmid). Ning just nende, koomiksitest alguse saanud filmide kaudu, jätavad õpilased meelde ajaloolisi sündmusi. Jäetakse meelde Kapten Ameerika võitlus natsidega, Frank Milleri ettekujutus Termopüülide lahingust koomiksis “300”, Asterixi ja Obelixi võitlus Rooma leegionäridega. Antud koomiksite puhul ei saa rääkida aga autorite püüdlustest olla ajalooliselt täpsed.

Marvelile lisaks on olemas väga häid näiteid koomiksitest, mis püüavad olla ajalooliselt täpsed ning samas käsitleda ka raskeid teemasid. Minu isiklik lemmik on paar aastat tagasi internetiavarustest ostetud prantslase Jacques Tardi koomiks Esimese maailmasõja õudustest, mis ilmus juba 1993. aastal. Tardi on õudused väga korralikult detailirohkelt välja joonistanud. Lisaks Tardile on rahvusvaheline kultuskoomiks Art Spiegelmani “Maus”, kus jutustatakse üleelamistest Auschwitzi koonduslaagris. Spiegelmanni koomiks oli ka esimene, mis sai Pulitzeri preemia. See näitab, et rasketest ajaloolistest teemadest on võimalik rääkida ka piltidena.

Eestis ei ole sellist koomiksikultuuri välja arenenud, mis võidaks Pulitzeri preemiaid, kuid usun, et Kaisi Pillarti koomiks on tagasihoidlik ja hea algus sellele et me saaksime välja anda kohalikke eestikeelseid koomikseid, millega saaksime käsitleda just eestlastele olulisi ajaloolisi teemasid. Miks mitte luua koomikseid küüditamistest, Vabadussõjast, laulvast revolutsioonist? Koomiksite potentsiaal on meeletult suur ning Eestis võiks neid tõesti rohkem avaldada. Ootan põnevusega, et koomiksite trükkimine jätkuks ja maht ning teemade arv suureneks!