Superlugeja loeb: Marko Kivimäe sai läbi Giuseppe Conte ajaloolise romaani “Südametud”.

———————-

Esiteks – lihtne ning tabav pealkiri.Tegu on ajaloolise krimkaga, kus on kaks tegevusliini, mõlemad leiavad aset 12. sajandis alguses Itaalias. Pikem-põhjalikum liin räägib kapten Guglielmo Kuri galeerlaevareisist, kaasas müütiline smaragdnõu, mis on väidetavalt Püha Graal. See pole aga isegi oluline, tähelepanu hõivab jõhker tapatöö, mida Guglielmo koos laeva kirjutajaga uurima asub ning mis raamatu suures osas ära täidab. Stiililt on see suletud ruumi kriminaalromaan, kus kahtlusaluseid on teoorias kolmekohaline arv, aga nad on siiski selgelt laevaga piiritletud. Läheduses maismaal hargnev Giannetta Centurio liin on esmapilgul klassikaline armastuslugu, kus vanemad on ta abielu paika pannud, tüdruk armastab aga hoopis kedagi teist, tal on kõige sellega oma plaan.

Südametute raamatus ei peenutseta sõnadega, laev on karuseid mehi täis ning asjadest räägitakse nii nagu nad on. Mulle meeldiski kõige rohkem kokk, kes ühel hetkel sõnas nii:”Ma ei saanud ju tüürimehele öelda, et ta on minu arvates üks nuhtlus või hullemgi veel, niisiis pomisesin seda omaette, ja kui ta minust möödus, pomisesin vaevukuuldavalt … Sa vana nuhtlus, lõpnud hiir, kuivanud sitt, roiskunud kalakorjus, mädamuna…”

ning natuke hiljem”Kui mulle köögis öeldi, et Astor Della Volta laip vedeleb vööriplatvormil, tundsin ma ausalt öelda kergendust, vabanemist, tõmbasin kõhu sisse ja lasin korraliku peeru, alumisele tekile oleks kohe nagu rohkem õhku juurde tulnud,”

ja kõige lõpuks”Ta oli kukk Tartaro lemmikkana, kellega ta iga kord ilma igasuguse häbita paaritus, andudes rõõmuga oma tungidele. Samuti õnnestus tal alati vältida Pagano da Lavagna hoolikalt seatud lõkse, too mees ei jätnud talle iial halvasti ütlemata ning kasutas selleks kõikvõimalikke epiteete … Rõve pudulojus, jõletis, sitasöödik, täivammus, sitanikerdis, loomarisu, rõlge elukas, ninatark, pindakäija, raibe, tõpranahk.”Jumalik!

Ajaloolise romaani nüansi annab siin muuhulgas kristlaste ja muslimite vastasseis. Guglielmo Kuri on murjameid, nagu neid siin kaante vahel vahepeal nimetatakse, enne raamatu algust oma meeskonnaga kõvasti nottinud, lisaks on ka galeeril moslemiorjasid omajagu. Pealegi nagu ka vahepeal on jutuks – kõik oleneb vaatenurgast. Oleksid viimase võitluse võitnud hoopis moslemid, oleks kristlased laeval orjadeks, aga suures pildis poleks väga midagi muutunud.Lõpplahendus oli mu jaoks mõnevõrra õlgukehitamapanev, mõjus deus ex machinana. Samas ega see raamat polegi krimka tavalises mõttes, olulisem on üldsegi õhkkond kui vastus närivale teadmatusele.

Kokkuvõtvalt: selline “pole paha” lugu. Igatepidi hoopis teistsugune krimka, siin pole aktiivset uurimist, kuna pole efektset detektiivi ega meeletut vehklemist. Siin on rahulik kulgemine ja näriv probleem, mida ei suudeta lahendada, mis on maalitud ajaloolõuendile ning raiutud kivvi, mille lahendamisele kulub palju veini. Mul on hea meel, et see on eesti keelde tõlgitud, samas ma ei kujuta ette, kui palju kriminaalset “slow burn” kirjandust tänapäeval nauditakse. Samas meie enda apteeker Melchior peaks sarnane olema (ei ole ise lugenud), miks ka mitte viia end kurssi kõrgkeskaegse Euroopaga?

Goodreads 3/5 (“ühe korra oli tore lugeda”)