Seekord tuleb üks pikk ja mehine lugemine: kaks superlugejat, kaks Markot, kaks arvustust ühele raamatule kahest parfüümist! Marko Kivimäe ja Marko Zanev lugesid Karl Schlögeli raamatut “Impeeriumide lõhn. Chanel N° 5 ja Punane Moskva”

Alustab Marko Kivimäe:

Et kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis lõhnateemalise raamatu lugemisele ma ise poleks elu sees tulnud ka. Samas raamatu tutvustust sirvides jäin vaatama, et tegelikult on see siiski ju ajaloost läbi teatud vaatenurga, seega miks ka mitte? Sest:

“Me läbime päev-päevalt lõhnatsoone, olgu nendeks siis coffee-to-go papptopsikust õhkuv kohvihõng, friikartuli- või kebabiputkadest tulev rasvalõhn või tehnitsistlik õli ja tõrva järele lõhnav õhk, mis tulvab meile metroosse laskudes eska laatoril vastu. Me sõidame bussidega, kus olenevalt aastaajast ja temperatuurist on üksteise vastu surutud inimkehadest erituvad aurud tugevamad kui iga päev peale kantud deodo rantide lõhn. Me hingame tanklates sisse bensiini teravkirbet haisu ning kaubanduskeskustes ja supermarketites hõngu, milles kaubakülluse lõputu sortimendi kõik erinevused on lahustunud ühtseks, raskesti määratletavaks lõhnaseguks, ühe taoliseks kogu maailmas. Iga väiksemgi häiriv nüanss harjumuspärases argilõhnas, näiteks välja viimata prügi hais, tekitab meie tavapärases desodoreeritud lõhnamullis ärritus- ja ebameeldivustunde – me suudame haisu vaevu taluda. Me kannatame mitte ainult intiimsuse diktatuuri, vaid ka intiimsusest loodud lõhnamaailma all. Me ei taha seda endale ligi lasta.”

Karl Schlögel (s. 1948) on ajaloolane, kõnealune monograafia ilmus aastal 2020. Schlögeli eriala, suund ongi seotud Venemaa ja idablokiga, eriti on luubi all stalinism, kaasaegne Venemaa ning dissidentlus ja diasporaa. Tegeleb ta kõige sellega juba ülikooliajast, eelmise sajandi kuuekümnendate lõpust. Krimmi sõda ning praegune Venemaa Ukraina invasioon on tal ka teravdatult luubi all, eriti läbi Suur-Venemaa ja “kuhu vene sõduri saabas on kunagi astunud, seal on Venemaa” rakursi uurimise.

Kui raamatu pealkiri kiirelt lahti seletada, siis Chanel N° 5 ja venelaste Punane Moskva on samast allikast pärit. Aluseks on sama tüvi: 1917. aasta revolutsiooni ajal sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale, seal korjas selle üles Coco Chaneli nina. Samal ajal jõudis see retsept ka Nõukogude vasteni, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Venemaal küll käis tootmine samas kohas, kus muidu tehti seepi ning tegeleti rasva- ja konditöötlemisega. Eks ajad olid ka teistsugused, kui kalendrisse vaadata ja mõtelda, mis toimus Venemaal peale Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, nagu seda armastatakse nõukogude terminiga nimetada.

Omaette põnev maailm on nimed. Prantsusmaal olid nimed sellised kaunid, luulelised. Venemaal said nimed kohe poliitilise, bolševistlikult semantilise kõla ja tähenduse, näiteks Kuldne Viljapea, Uus Argipäev, Punane Moon, Punane Moskva, Spartakiaad, Põhjamaa Kangelane ja Avangard. Hiljem, viisaastakute ajal, hakkasid need kandma kommunistlike uusehitiste nimesid: Stratostat, Tööpostil, Meie Vastus Kolhoosnikele, Pioneer, Tank, Valgemere Kanal (Belomorski Kanal), Tervitus Tšeljuskinlastele Kolhoosi Võit. Lõhn oli tolleks ajaks (ka) töölisklassi pärusmaa.

Üks väike näide ka, kuidas on võimalik lõhna kirjeldada (seesama Chanel number viis siis algsel moel):

“Kompositsioon olevat koosnenud kolmekümne ühest parfümeeriatööstuse toorainest. Parfüümimeistrite peenes ametikeeles, mis on ka sellele ainesele kohane, kirjeldatakse lõhnade registrit nii: „Tipunoodis domineerib särav-värske, kergelt metalline-vahane-suitsune aldehüüdide kompleks (C-10/C-11/C-12 (I: I: I, 0,6%) oma tüüpiliste kõlaviidetega vahajatele roosilehtedele ja apelsinikoortele. Hesperiidseid tsitruselisi nüansse tugevdavad ja rõhutavad bergamotiõli, linalool ja petitgrain. Südamenooti avardavad lõhna tugi sambad: roos, maikelluke, võhumõõk ja ilangiõli…”

Läheb veel edasi, üle lehekülje on konkreetne lõik ning ma ei taha siia hakata raamatut ümber kirjutama.

Millised olid nüüd oma aja parfüümid ja kas nad on ka praegu sellised – ei tea. Sest Punase Moskva näitel:

“Punase Moskva kolmanda põlvkonna parfüüm erineb küll üsna tugevasti esialgsest lõhnast. Selleks, et nuusutada algset lõhna, tuleks taastada varasemad versioonid, kasutades toonaseid originaalretsepte ja tooraineid. Teine võimalus on leida säilinud lõhnaõlipudel, mis oleks õhukindlalt suletud, ning see avada. Kolmas võimalus on tugineda Nõukogude eksperdi R. A. Friedmani hinnangule, mille kohaselt oli see ,,soe, õrn ja isegi veidi kuum, kuid siiski intiimne ja pehme parfüüm. Tüüpiliselt naiselik parfüüm”.”

Palju on juttu erinevatest naistest, kes on lõhna- ja moemaailma suunanud, nii läänes kui idas. Mingil hetkel ongi raamatus juttu üldisemalt taustast, nii ajalooliselt kui isikute vaates, seega need, kes ootavad siit raamatust just hästilõhnavat lugu, võivad saada petta. Eks ikka ja jälle lehvib parfüüm jutust läbi, aga kokkuvõttes on see ikkagi ajalooraamat mõnevõrra ebaharilikuma nurga alt. Pealegi ega alati pole elu ilus ja lillelõhnaline, kasvõi 20. sajand on täis väga erinevaid lõhnu, mis ei tule alati parfümeeriabutiikidest.

“On lõhn lahinguväljadel, mille kohale kerkisid mitte ainult terasvälgud, vaid ka gaasipilved; on põlenud maapinna ja massihaudade lõhn ning küüditamisvagunitesse kokku pressitud kehade lõhn; on klaasikildude hunnikutel põlevate raamatuvirnade lõhn. On gaasikambritest tulnud gaasilõhn ja krematooriumidest tõusnud suitsulõhn ning samuti kõdunemise lehk, mis levis kõikjale, kui kevad tõi soojema ilma ja sulatas välja jäätunud laibad. On põlemise lõhn öistes pommirünnakutes hävinud linnades ja kõige selle kõrval desodoreeritud normaalsuse lõhn kesk kuritegusid; on sõjaaja lastele püsti pandud jõulukuuskede lõhn; on lõhn, mis hõljus pidulikel supeedel ja okupeeritud linnade teatrite esietendustel.”

Karl Schlögel seob mitu lugu kokku, siin on koos näiteks Molotov ja Bulgakov, “Meister ja Margarita” on täiesti esindatud. On ka juttu Varlam Šalamovi “Kolõma juttudest”. Või siis on väga mitmeid huvitavaid detaile siin ja seal, kuidas näiteks teise ilmasõja ajal vene sõdurid käisid Euroopas ja olid pahviks löödud, kui kõrge elatustase oli igalpool. Sõda sai läbi, mehed tulid tagasi ja tahtsid ka kodumaal sama asja saada. Või kuidas maalidel ja juttudes oli juba varem olemas kõik see ilu, glamuur, luft ja hõng, mida siis ühel hetkel Gabrielle Chanel ja sõbrad hakkasid pärisellu tooma. Igatsus ja kunst käisid päriselust sammukese eespool.

Üks huvitavamaid asju, mida raamatust teada sain: 60-nendatel ilmusid tänavatele ja platsidele automaadid, mis müüsid 15 kopika eest pihustatavat odekolonni. Teine põnev fakt: odekolonni Severnõi flakooni autor on Kazimir Malevitš, kuigi seda väga kusagil pole mainitud, seda ei teata. Nimelt enne, kui ta sai kuulsaks abstraktse kunstnikuna, pidi ta ka raha teenima tarbekunstiga, ta on täitnud kommertstellimusi nii reklaamplakatite loomise kui disainivisanditega, mille hea näide ongi siis Severnõi, kus Malevitšilt tuli kujundus, mis valati klaasi.

“Marilyn Monroe tunnistus, et magama minnes ei ole tal üll midagi muud kui paar tilka lõhnaõli Chanel N° 5, on saanud reklaamlauseks ning kujunenud üldiseks kultuurivaraks.”

Tegelikult on päris omapärane, mis viisil on võimalik ajaloole läheneda. Sest eks on ju lõhnu me ümber igal pool. Suurem mure on selles, et kuidas ajaloolist mälu talletada? Heli, pilti, tegevust on võimalik salvestada. Aga lõhna? Keeruline. Eks üritatakse ikka, saab ju keemiliselt kirjeldada ka lõhnu. Samuti konserveeritakse, siis on aga see mure teinekord, et aja jooksul lõhn muutub. Saab lasta sõnadega kirjeldada, mis on vist kõige levinum viis.

Kui vaadata kritiseeritavat poolt, siis raamat mõjub hüplikult ja kohati kaootiliselt. Rohkem on juttu justkui kõigest muust, mis on taustal, kuhu siis Schlögel oma nina sisse topib ja lugeja vahel kölniveega üle piserdab. Kogu ajalooline pool on samal ajal küll väga huvitav, seega mulle kogu kompott meeldis. Samal ajal oli ka raamatu maht piisavalt kõhn, ega väga palju rohkem ma poleks vist tahtnud ka parfümeeria-teemasse oma nina toppida.

Kokkuvõtvalt: oli huvitav vaadata ajalugu läbi sellise nurga. Samas on lõhnamaailm selline tükk ajalugu, mida on vähe uuritud, kogu maailm on veel valla. Ajalooline pilt on küll kehvem, olevikku ja tulevikku on ehk võimalik päästa ja tulevastele põlvedele tallele panna. Ma hindan raamatut küll “kolmega” viiepunktiskaalal, aga see ei tähenda, et midagi oleks otseselt halvasti. Pigem mu jaoks oli raamat mõistlikult huvitav. Korra põnev tutvuda, rohkem ei soovi.

“”Kui haistmismeel ongi ehk loodusteadustes ebaoluliseks muutunud, siis inim- ja sotsiaalteadustes on see alles hakanud oma potentsiaali ilmutama, kui püütakse leida ligipääsu selgitamist vajavatele valdkondadele. Vähemasti on see näidanud oma inspireerivat jõudu.“ Rahvapäraselt öelduna: ajaloos nuusitakse ikka veel liiga vähe ringi.”

Goodreads 3/5 (“korra vägagi huvitav”)

Siit võtab järje üle Marko Zanev, kes kirjutab meie parfüümiraamatust sedamoodi:

Karl Schlögel tunnistab juba raamatu alguses, et tegemist on olnud tema jaoks täiesti võõra teemaga, ning seda on ka kohati tunda. Tegemist ei ole põhjapaneva ja rohkete allikaviidetega ajaloolise uurimusega vaid kaasahaarava ja kohati poeetilise analüüsi ja arutlusega 20. sajandi lõhnamaastike üle. Mitmed viited Vikipeediale vähendavad kindlasti Schlögeli raamatu väärtust tõsiste akadeemiliste lugejate seas.

Igal ajal on oma aroom, lõhn ja hõng ning Schlögeli lõhnakirjeldused panevad kujutlusvõime ja haistmismeele tööle ning seetõttu lähevad raamatu 200 lehekülge väga kiiresti. Ajalooliste faktide mõttes on kõige mahukam raamatu 1. peatükk, kus tuuakse selgelt välja kahe parfüürmi seos. Schlögel teeb raamatu alguses kõrvalepõike lõhnamaastike ajaloo uurimisse, mis aitab teemat paremini mõista ning jätkab lõhnamaastike uurimist peaaegu, et kronoloogiliselt, jõudes välja Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Lääne lõhnade pealetungile Vene turul.

Kes soovib põhjalikku Coco Chaneli ajalugu, peab pettuma, sest kuigi terve Chaneli elulugu on raamatus käsitletud (kaasa arvatud Chaneli koostöö natsidega), ei ole see Schlögeli põhifookuses. Samas annab allikate loend kindlasti lugejale ka õiged suunised kätte, et Chaneliga paremini tuttavaks saada, kui huvi selleks on.

Selle raamatu peamine tugevus on just lõhnamaastike analüüs ja muutuse kirjeldus. Selles osas kiidan kindlasti ka tõlkijat Hanna Millerit, sest ilma oskuslikku tõlkijata oleks olnud oht, et raamatut läbivad kirjeldused poleks olnud nii mõjusad. Teatud määral tundub, et Schlögel kaldub oma filosoofiliste mõtisklustega teemast kõrvale nagu professor, kes ei suuda tudengite küsimustele vastata lühemalt kui vähemalt pooletunnise traktaadiga. Samas suudab ta sind oma mõtisklustesse kaasa haarata, ning seda sa ühelt karismaatiliselt teadlaselt ka ootad ja soovid. Schlögeli raamatus on mitmeid pärleid ja võrdlusi 20. sajandit kujutanud teostest ja isiklikud lemmikud Mihhail Bulgakov ja Primo Levi olid nimed, keda ma Schlögeli teosest ei oodanud.

Eesti lugejatele pakuvad põnevust, ning mõnele kindlasti ka äratundmisrõõmu, Schlögeli kirjeldused Nõukogude Liidu parfüürmitööstuse arengust. Minu jaoks on põnev see, et kurikuulsa Vjatšeslav Molotovi naine Polina Žemtšužina-Molotova tuli esimest korda oma mehe varju tagant välja ning Schögel arutab ka tema rolli üle Nõukogude Liidu kosmeetikatööstuses selle algaastatel enne Molotovide pere ebasoosingusse langemist.

Kokkuvõtteks on tegemist mõnusa arutlusega, mis paneb lugeja kindlasti endalt küsima ka seda, mis lõhnamaastik hakkab sinuga kaasas käima. Kas sinuga hakkab käima kaasas mõnus õhuline roosiparfüüm, sinu koera või kassi lõhn või hoopis midagi muud?