Kirjastus soovib rohkelt õnne, vastupidavust, rõõmu ja jaksu #superlugeja Katri-Helena Allasele! Miks, seda saate teada, kui loete tema arvamust Marc-André Selosse’i raamatust “Ei iial üksi”.
—
Ma tõesti eeldasin, et praeguseks olen ma juba hea mitu Argo raamatut superlugejana läbi lugenud ja tutvustanud, aga elu tegi omad korrektiivid. Nimelt hakkasin ma seda teost lugema juba märtsis, ent see kattus juba sellega, et vaikselt tuli hakata valmistuma arstiteaduse lõpueksamiks (mis sai ilusti tehtud, lõpetamine samuti, juhhu!), lisaks tuli vahele ka rasedus oma 1. ja 2. trimestri rõõmude ja muredega ja nii see lugemine venis. Ütleme ausalt – lihtne see lugemine ei olnud, mistõttu pidi lugemist ka ajastama: väsinud peaga polnud mõtet raamatut isegi avada.
Raamatust endast – tegemist on Prantsuse bioloogi (täpsemalt mükoloogi ja botaaniku) mina ütleks suurteosega, kus ta käsitleb väga erinevatel tasanditel väikeste ja suurte olendite omavahelisi seoseid, nii neid, mis on mõlemale poolele kasulikud, neid, mille kasumlikkus on nii-naa, kui ka neid, mis ühele osapoolele kahjulikud on. Teooriat ilmestab ta rohke hulga näidetega.
Teos ise on struktureeritud paarikümneleheliste peatükkidena, milles igaühe lõpus on ka kokkuvõte. Vahepeal juhtus, et peatüki ajal läks mul mõte rändama, see on aga selle raamatu puhul keerukas: nimelt mõnest osast üle libisedes jõuab tekst mõne huvitava mõtteni, millest aru saamiseks on kõike eelnevat vaja, mis paneb ikka seda diagonaalis loetud lõiku uuesti lugema. Nagu ma juba enne mainisin, väsinud peaga on selle teose lugemine keerukas, sest tekst on tõesti sisutihe. Lootsin veidi abi peatükkide lõpus leiduvatest kokkuvõtetest, ent kuigi nendes olid põhilised mõtted välja toodud, tõi autor seal välja ka uusi mõtteid ja näiteid, mis muutis teksti veidi laialivalguvaks.
Raamatu algul tutvustab autor temaatikaga kaasaskäivat teooriat, jõuab siis puude juurteni ja seente vastuvaidlematult tähtsast osast nende elutegevuses (tihti on taime juur ja seen nii tihedalt läbi põimunud ja ausa üksteise sees, et raske on eristada, mis on mis!) ning seejärel bakteriteni, kes elavadki peremehe raku sees ja päranduvad otse peremehe järglastele ka.
Järgneb pikk peatükk lehmadest (sellest rohkem veidi allpool), misjärel jõab autor minu kui arsti jaoks kõige olulisemate peatükkideni – inimene ja mikrobioota. Kuigi osa oli mulle õpingutest tuttav ja seetõttu olid need minu jaoks ühed kergemad peatükid, siis sain sealt ka uusi mõtteid, näiteks kuidas me steriliseerimisega kohati liiga kaugele oleme läinud, ning tulevikus muutub aina olulisemaks “puhas mustus” ehk kuidas me suurendame enda sees ja ümber elurikkust, aga kontrollitult. Lisaks leiavad oma peatükid ka toidugurmaanid – autor käsitleb põhjalikult erinevate toiduvalmistamisviiside (eriti juustu, veini ja õlu tegemist, aga ka paljut muud, erinevatest kultuuridest) seost mikroobidega, nii ajalooliselt kui tänapäeval.
Kõige rohkem hoidis mind raamatu juures autori ilmselge entusiasm, mida võis teose lehtedelt peaaegu käega katsuda. Ilmselgelt on tegemist inimesega, kes on elus leidnud oma täpselt õige raja, kes vaimustub bioloogiast, mikroobidest, teadusest ja kõiest nii palju, et tahab seda teistelegi edasi anda. See on aga alati minu jaoks kõige olulisem populaarteaduslike raamatute (ka tõsisemate podcastide jms) puhul.
Francis Hallé (Prantsuse botanisti) järelsõna oli minu jaoks ääretut vajalik raamatu perspektiivi astemiseks. Nimelt mõtlesin raamatut lugedes, et palju sellest teosest on tegutsevatele bioloogidele uus mõtteviis või kui palju korrutab ta juba seda, mida on juba aastakümneid teatud. Minu enda jaoks olid juba need mõtted, et liikide evolutsioon on toimunud suuresti vastastikusel mõjutusel, mitte eraldiseisvana, midagi sellist, mida bioloogiatundides käsitletud ei olnud. Mul oli hea meel näha, et ka teine teadlane hindas seda mõtteviisi ja pidas seda pädevaks, ent siiski võrdlemisi unikaalseks.
Samuti tõi ta välja just seda infot, mis talle eriti huvi pakkus, aidates mul loetut enda peas kokku võtta (eriti kuna lugemine venis mitme kuu pikkuseks). Näiteks meeldis tallegi arutelu lehmadest ja nende sümbioosist bakteritega, kuidas nad sisuliselt kasvatavad oma maos hunnikus baktereid, saades sellest vastastikku suurt kasu (näiteks kasutatakse nii ära oluliselt suurem osa söödud toidust, mistõttu peab ta vähem aega söömisele kulutama kui nt hobune). Arusaam, et lehm ei toitu mitte heinast, vaid mikroobidest, kes panevad heina käärima, oli uus ja huvitav temalegi.
Lisaks toob ta välja hulga erialasid, mille esindajad võiksid raamatut lugeda: muidugi bioloogid ise, aga ka nt arstid (!), aednikud, köögitöölised, sotsioloogid ja paljud teised. Raamatus on ohtralt erialast terminoloogiat ning ka keemia koha pealt läheb autor tihti päris detailseks, nii et alusteadmised nendest võiksid olla, lisaks muidugi huvi.
Kindlasti avardas see raamat suurel määral mu maailmapilti, et me tõepoolest ei ole iialgi üksi, pani mind mõtlema kõikidele pisikestele olenditele ja nendega seotud protsessidele meie ümber. Lisaks sain hunnikus huvitavaid fakte, millega loodan millalgi vestluses/mälumängus hiilata. Samas peab ka tunnistama, et kerge see maailmapildi arendamine ei olnud, teose lugemiseks peab olema paras ports huvi teema vastu ning aju piisavalt puhanud, et kõike infot vastu võtta. Kui need tingimused on täidetud, siis on tegemist ühe äärmiselt põhjaliku ja põneva teosega meid ümbritsevast.
Loe ka Katri-Helena raamatublogi: https://katiloog.home.blog/…/oluliselt-rohkem-kui…/
#elavteadus
