Marko Kivimäe võttis käsile Aivar Jürgensoni “Seened kultuuriloos” ja soovitab suhtuda sellesse raamatusse kui väga mitme EAP-ga õppeainesse.

—

Küsin kohe ära, et kui paljud teist teavad, et sõna “seen” sünonüüm on muuhulgas ka “päkk”? Kasepäkk, liivapäkk, lehmapäkk, seda kohtas mingil hetkel ka kokaraamatutes ning leidub ka toponüümikas (Setumaal on Päkamõts).

Kui praegu tundub, et eestlased on äärmiselt seeneusku, kõik käivad sügisel seenel ning igal toidulaual leiab neid, siis tegelikult on ajalooliselt asjad märksa teistsugused.

“Asjaolu, et näiteks slaavi ja romaani rahvad suhtuvad seentesse lugupidamisega ja tarvitavad neid rohkesti toiduks, germaani rahvad on aga tuntud oma seenepõlguse poolest, on täheldatud erinevais kontekstides. On märgatud erinevat suhtumist seentesse ühelt poolt Ida- ja Kagu-Euroopas, teiselt poolt Lääne- ja Põhja Euroopas. Nii näiteks jagab Vladimir Toporov samuti mõtet kultuuride jagunemisest mükofiilseteks ja mükofoobseteks: esimestes tuntakse seeni hästi, teistes kesiselt. Vanad kreeklased nimetasid seent jumalate toiduks, asteegid jumalate lihaks, mükofoobsetel rahvastel on aga seeni tõlgendatud kui saatana leiba, surnute toitu, väljaheidet – st kui midagi, mis inimestele toiduks ei kõlba.”

Ehk siis jah, väga huvitav oli teada saada, kuidas on seentesse läbi aja suhtutud Eestis ning ka mujal maailmas. Sest kui praegu ümberringi vaadata või kui meenutada näiteks nõuka-aega, siis seenel ikka käidi. Samas see on piirkonniti erinev, nagu välja tuleb, on mükofiilseid ja mükofoobseid kante. Nii kultuuriti kui piirkonniti on väga erinevat suhtumist, seenelsaatmist ning seenega halvustavalt võrdlemist leiab tihtipeale ilukirjandusest (muide, ka “Väiksest Printsist”!) ning ajalooliselt igaltpoolt. Oma osa on olnud selles, et seeni inimesed ei tunne, lisaks on nende toiteväärtus madal ning toiduna on vaid viimases hädas seda tehtud. Või siis on kasutatud näiteks värvimiseks.

“Veel sada aastat tagasi arvati Eesti saartel, et seened kõlbavad vaid lehmadele-lammastele. Säärased nimetused peegeldavad inimtoitumise kultuuriliselt selektiivset laadi. Samale semantikale nagu lambatatt või seaseen viitavad näiteks taimenimetused seaõis (võilill, Taraxacum sp., seahernes (Lathyrus) või seakapsas (seaohakas, Cirsium oleraceum), sealõuarohi (Scrophularia nodosa), seapohl (leesikas, Arctostaphylos uva-ursi (L.) Sprengel), seatubakas (lumeroos, Helleborus), lambalääts (Trigonella), lambapähkel (Saxifraga granulata), kukeleib (Setaria), konnatatar (Fallopia convolvulvus) jne. Need on taimed, mida inimene ei tunnista üldjuhul söögikõlvuliseks või peab nii väheväärtuslikuks, et kõlbavad söögiks vaid loomadele.”

Seega ajalooliselt on eestlased olnud pigem seineleige rahvas. Erandiks on idapoolse naabri poolt rohkem mõjutatud piirkonnad, näiteks setude traditsioonides on seened üsna olulisel kohal, nii rahvaluules kui söögilaual. Ka saab ütelda läbi religioosse vaatenurga, et õigeuskliku ja katoliikliku maailmavaatega piirkondades on seentel olulisem roll kui luterlikus. Seda saab ka vaadata teistmoodi – luterlus on märksa rohkem hävitanud vana loodusemeelsust, seega ei ole luterlikes piirkondades vana loodususku, muuhulgas ka seenemeelsust, nii palju alles. Küll on aga viimasel ajal eestlased jälle muutunud seenehuvilisteks, seentest räägitakse, neid tutvustatakse, on mobiilirakendused, mis aitavad kiirelt liiki tuvastada ning foorumites käib elav mükoloogiaarutelu.

Kui vaadata mujale maailma – näiteks USAs on taimse toidu tootmises seened lausa viiendal kohal. Üldse on see raamat mingis mõttes nagu õpik, infot on meeletult tihedalt. Ei ole lihtne raamat, et ma nüüd mõned õhtud loen ja tehtud… ei, ei. Mul läks sellega ikka tükk aega, loed korraga ühe konkreetse tüki-jupi ja siis mõnda aega mõtled loetu peale. Ega meelde ei jää ikka midagi, natuke noppeid siit-sealt heal juhul. Näiteks see, et seened jagunevad kohati folklooris emasteks ja isasteks, venelastel on isegi muinasjutus motiiv emaste ja isaste seente sõjast.

Eraldi pikem osa on ka seentest uimastite, droogidena. Selle saab lühidalt kokku võtta nii, et kuigi igalpool popkultuuris on juttu sellest, kuidas ikka indiaanlased, šamaanid ja muud sarnased teispoolsusega tegelejad on hoolega seeni teinud, siis tegelikkus on märksa igavam. Jah, mingil määral on “nõiad” kasutanud ka näiteks kärbseseent, rohkem on aga vaimsus tulnud ilma seenteta. Samuti pole väga võimalik tänapäeval olla vana aja moel šamaan, kui see käib nädalavahetuseti, millele eelneb ja järgneb nädala sees iPhones Instagrami rullimine ning oma “saavutuste” jagamine. Kultuurikandmist eeldab ikkagi terviklikkust, ei piisa sellest, et vahel pannakse rahvariided selga ja tehakse seent.

“Vaatamata üksikute romantikute vastulausetele võib enam-vähem kindlalt väita, et kaasaegsel droogide manustamisel puuduvad ajaloolised juured. Tegemist on peamiselt mitteeuroopalike traditsioonide modernse adaptatsiooniga. Pole kahtlustki, et hallutsinogeene (sh seeni) on kasutatud teadvuse muutmise vahenditena erinevates maailma kultuurides. Ometi pole see argument, et neid lülitada juurte otsimise, tagasi-puu-otsa-ihaluse instrumentaariumisse. Tunnistades tõsiasja, et kärbseseen oli millalgi vahend teispoolsuse tabamiseks, ei tohi unustada, et tegemist oli sakraalse vahendiga. Pühadus eeldab respekti, see aga on tõeliselt võimalik vaid vastava kultuurilise tausta olemasolul. Lävida saab destruktiivsete tagasilöökideta vaid maailmaga, mille olemasolus ei kahelda, millega kommunikeerumise strateegiad on kultuuris järele proovitud ja usaldatavad.”

Kokkuvõtvalt: väärt õpik, sissejuhatus seente kultuurilukku. Korraga ja järjest pole mu arvates võimalik seda raamatut lugeda, pigem võibki vaadata kui väga mitme EAP’ga pikemat õppeainet. Mina seda kindlasti ei läbinud, nii mõnigi alamosa tahab ülelugemist ja läbimõtlemist. Soovitan soojalt, kui pakub huvi, kuidas seened on nii eestlaste kui üldisemalt inimeste, religiooni, mõttemaailma, käitumisega seotud.