Marko Kivimäe sai äsja läbi Aare Holmi kroonumemuaarid “30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt “Tallin”.
—
“Veel üks õppuste liik on oma kohustuste täitmine keemiliste rünnakute ajal. Kui ma olin 1 h 40 min. töötanud oma jaama kallal gaasimaskiga, siis mõtlesin, et parem surra mürkgaaside käes kui elada gaasimaskides. Pärast oli gaasimask nii não peale kleepunud, et tahtis koos näonaha ja skalbiga maha tulla.
Valmistume aastavahetuseks. Selle puhul valmistavad kevadised kojuminejad tervele meeskonnale 8000 pelmeeni. Igalt ühelt korjati kolm rubla maiustuste jaoks. Omavahel teeme ettevalmistusi jõulude pidamiseks. Ostame juba kraami valmis.
Täna oleme viimast päeva Vladivostokis, homme sõidame baasi, kus jätkame ettevalmistusi. Vahetame õpperaketid lahingrakettide vastu jm. sarnased tööd. Võtame peale toiduaineid ning joogivee.”
Aare Holm on kirjanduslikus mõttes inimene tänavalt. Kui natuke netis otsida, siis näikse ta põhitöö olevat seotud muuga, kui just pole tegu nimekaimuga. Aga ilmselt on jah sama inimene. Igal juhul teenis ta omal ajal aega Kaug-Idas mereväes ning pidas samal ajal kirjavahetust sugulaste, koolikaaslaste ning (kirja)sõpradega. Aeg oli siis nõuka, kaheksakümnendad, glasnost ja perestroika siinsamas ja käegakatsutavad.
Keerame ajaratast aastakümneid edasi. Aare Holmi ema leidis üles meremehe kirjutatud sõjaväekirjad, õige inimene rääkis õige inimesega rääkis õige inimesega ning kirjad said kaante vahele. Sest Aare Holm oskab väga hästi ja huvitavalt kirjutada, läbi ta kirjutiste saab põneva sissevaate nii sõjaväemaailma kui sellesse, kuidas läänemaailm paistis ühele kuuekümnendatel sündinud eestlasele. Viis ju Aare Holmi teenistus Põhja-Koreast Vietnami ja Djiboutini, kus vahel õnnestus ka maale minna ja kohalikega suhelda. Kui ka keelt ei osanud, siis kehakeelega sai kõik selgeks tehtud.
Raamatu oluline väärtus on olustikukirjeldused, mis on vastikult tuttavad ning meeleolukad, vaikne huumor kumab igaltpoolt läbi. Kogu see defkade asjade maailm, naturaalmajandus ning pisiäritsemine – naljakas meenutada, et mis kõik on ajaloo mõistes põmst eile olnud. Või on seni alles, kui minna mõnisada kilomeetrit idapoole.
“Kõige tähtsam jäi üles leidmata, need on asjad, mille eest võib isegi kinni panna. Albumi kauplesin endale järgmine päev tagasi. Ütlesin talle, et ta võib need Tallinna postkaardid endale ju mälestuseks jätta, kui albumi tagasi annab. Kohvi ja teed oli mõttetu kaubelda, need ta joob ise ära. Laenasin siis veidi teed, et kuni poodiminekuni päris kuivale ei jääks. Järeldused on muidugi niisugused, et tuleb hoolikamalt oma elamist siin varjata.
Kõige tähtsam on siis see, et ostsin endale ülikonna. Mingi Soome firma, arvatavasti „Blumen”, maksis 180.-. Halli värvi, nõks tumedam toon kui sellel, mis mul kodus on. Lõige ei ole mitte klassikaline, nagu meil poed neid täis on, vaid jälgib seda suunda, kuhu riietemood vahepeal läks. Püksid on praktiliselt kesakad, alt kitsad. Pintsak on õlgadest maksimaalselt lai, aga õlad ei lange mitte längu, vaid hoiavad üleval, seal on mingid toed sees, ees on kaks nööpi, küljetaskud ilma klappideta. Materjal on väga mõnus ja põhiline, et see ülikond praktiliselt ei kaalu midagi. Pintsak on sama kerge nagu mõni särk.”
Raamat on väga ägedalt kujundatud. On Aare Holmi fotosid, on pildikesi kirjadest, on illustratsioone. Ma tean ise ka mõnda inimest, kes oskavad hästi kirjutada, on ka sahtlisse üht koma teist poetanud – aga avalikkus ei tea neist midagi, ei saagi ilmselt teadma. Pagana kahju tegelikult. Aga eks ongi Aare Holmi raamat meeldiv edulugu, äkki kannustab ka teisi inimesi oma sahtleid üle vaatama.
Raamatu juures jääb miinuspoolele mu jaoks see, et kõrvalseisva lugeja jaoks on suhteliselt palju korduseid, perejuttu ning olmet, mis pole alati hullult põnev. See on täiesti arusaadav ja loogiline, sest kui kirjad oleks toimetatud ja tehtud lugejasõbralikemaks, siis oleks see olnud teistsugune raamat. Seega mu arvates on selline tulemus ainuõige ning mulle meeldib väga, et Argo Aare Holmi kirjatükid kokku panin ning avaldas. Seega kui ma isegi (numbriliselt) natukene raamatut karvustan, siis see ei tähenda, et raamat oleks kuidagipidi kehvik, oh ei. “On nagu on,” nagu ütleb Härra Härg “Põrsas Peppas”.
Muide – kuna teatud ajaloolist infot ongi saadud läbi kirjavahetuse, siis on digiinfoajastu tulemine toonud kaasa selle, et teatud info on killustatud ja peidus Facebooki, Google, Whatsappi, Linkedini ja teiste firmade “kõhus”, tihtipeale laiale avalikkusele suletud infosüsteemides. Kui nüüd mõtelda, kuidas Aare Holmi kirjad said raamatuks, siis kas oleks midagi sarnast võimalik näiteks viiekümne aasta pärast? Ma paneks päris jämeda panuse sellele, et niisama lihtsalt ei koperda keegi ammuse kirjavahetuse peale, digiwärk on kaduva iseloomuga. Pole tulevikus ilmselt enam alles praeguseid digihiidusid, keegi ei tea, kuidas kunagist infot üldse välja kaevata ning kas see üldse alleski on. Mõningane võimalus ju on, et inimene on teinud oma FB infost väljavõtte, visanud selle kuhugi pilve ning on hoolsalt kogu vana sodi backupinud ajast aega. Ning siis keegi mingil hetkel avastab selle. Kui ma praegu sellele stsenaariumile mõtlen – võimatu ju see pole.
Kokkuvõtvalt: mõnus ning tujuküllane raamat, mille algmaterjal polnud algselt mõteldud kaante vahele saama, küll aga sobib sinna päris hästi. Väga lahe, et selliseid asju tehakse – ning ma ei väsi mainimast, et kui mõne inimese sahtel tundub olevat avaldamist väärt kraami sisaldavat, siis tasub vaikselt torkida, et kuule, no kuule… ning viia õiged inimesed omavahel kokku. Äkki saab mitu kärbest ühe hoobiga löödud ning tuhanded lugejad õnnelikuks.
Goodreads 3/5 (“meeleolukas lugeda”)
