Minu nimi on Eva Roos. Aastal 2021 olen Argo kirjastuse #superlugeja, kes tutvustab populaarteaduslikke raamatuid. Rõõm tiitli üle on seda suurem, et olen viimastel aastatel täheldanud #elavteadus sarja raamatute kogunemist oma koju.

Esimene, mis mul enda iseloomustamiseks pähe tuleb, on „sõnadega osav“. Ma vähemalt püüan. Lugude jutustamine ja sõnad teenisid mulle kunagi minu esimesed komplimendid ning olen seda oskust alates tähtede selgeks saamisest pidevalt lihvinud.

Minu haridus keskkooli lõpuni keskendus keeltele. Pidin saama filoloogiks. Kõigi (ka enda) üllatuseks asusin Tartu Ülikoolis õppima keemiat ning spetsialiseerusin teoreetilise ja arvutikeemia erialale (=keemiliste protsesside simulatsioonid ja erinevad kvantkeemilised arvutused). Olen töötanud kolmes kõrgkoolis; teinud teadust, koordineerinud teadusarendustegevust ja toetanud õppetöö korraldust. Hetkel ootan järgmist tööalast projekti. Hobina (ja osalt puhuti ka tööna) kirjutan.

Sõnad, kirjutamine ja raamatud on minuga olnud läbi kõigi kannapöörete ja ootamatute elumuutuste. Konkreetne „lugemismenüü“ kipub sõltuma parasjagu käimasolevast eluetapist. Hindan autoreid, kes suudavad mind üllatada, naerutada ning mõtlema ärgitada. Loen nii meelelahutuseks kui ka enda harimiseks. Suurem osa minu raamatutest on kas mingis mõttes käsiraamatud, mingi teema ülevaated või mahuvad aimekirjanduse alla.

Paar fakti minust:

Eva Roos on minu eesnimi. Kasutan seda ka kirjanikunimena, sest minu nö kodanikunimi tekitab enamasti veidi segadust.
Olen kirjutanud 4 lasteraamatut: „Kust tulevad unenäod?“ ja kolm Teistmoodi Mööblipoe sarja raamatut: „Kastani 57“, „Nähtamatu tüdruk“ ja „Aramilda esimesed jõulud“.
Õppisin (tööna) kirjutama tudengifilmi „MacAivari tagasitulek“ tegemise käigus.
Teenisin ülikooli ajal taskuraha pürotehnikuna. Teadsin, kus asub kõigis Eesti suuremates teatrites ja kontserdimajades tulekustuti, millised on lava mõõtmed ja mis värviga on põrand värvitud.
Ma oskan natuke programmeerida ja mul on toitumisnõustaja paberid.