Marko Zanev võttis istet diktaatorite köögis ja pani kirja oma muljed. Mida sõid diktaatorid ja mida pidid nende rahulolu nimel tegema kokad?
—
Väga kergesti loetav ja põnev raamat, mis heidab kiire pilgu Saddam Husseini, Pol Poti, Fidel Castro, Enver Hoxha ja Idi Amini kokkade igapäevaellu. Tegemist on justnimelt kergesti loetava raamatuga, sest kuigi teema on omamoodi kurb ja tõsine (diktaatorite elu läbi kokkade prisma), siis väga süvitsi julmustesse ei laskuta.
Muljetavaldav on see, kuidas Witold on suutnud oma uurimistöö käigus kõik kokad rääkima panna. Kuid tegemist ei ole ainult intervjuudega. Intervjuud vahelduvad ka autori ajalooliste märkmetega diktaatorite elust ning ka tema kogemusega seoses intervjueeritavate ülesleidmisega ja kõrvalepõigetega ajaloolise tagatausta selgitustesse.
Läbi kokkade muutuvad kõik diktaatorid omamoodi inimlikumaks, sest võib juhtuda, et selliste diktaatorite puhul unustame ära selle lihtsa fakti, et ka nemad peavad sööma, et ellu jääda. Põnev on teada saada, mida oskas köögis valmistada Hussein ja Castro, mida armastas süüa Hoxha ja Idi Amin ning kuidas kokad selleks ka toidukraami hankisid. Kõiki kokkasid ühendab aga arusaamine, et nende tööst ja oskustest sõltus mitte ainult nende elu vaid ka kohalike represseeritute elu. Diktaatori päeva võib paremaks teha üks õigel ajal ette söödetud magustoit ning tuhanded elud on päästetud. Oma olulist rolli need kokad raamatus ka teadvustasid.
Pean tunnistama, et Pol Potini jõudes, kes oli Szablowski raamatus viimasena käsitletud diktaator, olin ma autori stiilist natuke väsinud. Ma ei taha sellega öelda, et tegemist ei oleks olnud põneva lugemisega kuid viis, kuidas Szablowski toob välja kokkade trauma, kartuse ja ustavuse režiimile ei võimaldaks kirjutada paksemat teost kui praegune 256 lehekülge.
Selle raamatu kõige suurem väärtus ongi need isiklikud lood kokkamisest, mida ei leia ühestki teisest ajalooraamatust. Kuigi Szablowski püüab anda ülevaate diktaatorite elust ja mõjust nende kodumaadele, pean ütlema, et ajalooline kirjeldus jäi Szablowskil nõrgaks. Aga üldise arusaamise Kuubas, Albaanias ja Ugandas toimunust see ikkagi annab. Tegemist on ikkagi ajakirjaniku, mitte ajaloolasega ja seda ma jällegi tundsin.
Raamatus on mitmeid paeluvaid lugusid, mis iseloomustab seda pöörast elu, mis 20. sajandi diktatuurides elati. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi Fidel Castro armastus ühe lehma vastu nimega Ubre Blanca, kellest kasvas rekordilehm ehk üks kõige suurema piimaanniga lehm, kelle üle terve Kuuba sai uhkust tunda. Mõnus pühapäevane lugemine!