Superlugeja loeb: “Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas”

Meie superlugeja Marko Zanev luges läbi Tallinna viimase sakslasest linnapea eluloo. Siin on tema arvamus:

Raamat ühest 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse nimekaimast suurettevõtjast. 1918. aastal oli ta Saksa okupatsiooni aegne Tallinna linnapea, kes hilisemas elus Lübeckis elades pani kirja oma mälestused, mille põhjal kirjutas tema poeg Walter Dehio selle raamatu.

Tegemist ei ole Erhard Dehio otseste mälestustega. Poeg on isa märkmeid täiendanud ja ümber kirjutanud, püüdes lugejale edasi anda ajastu hõngu ning kirjeldades ka tollast poliitilist õhkkonda. Mida rohkem lugeda, seda rohkem hakkas raamatust kaduma Erhard Dehio ning üha rohkem tuli esile Walter Dehio. Lugedes on tõesti raske vahet teha, milline info on pärit isa mälestustest ja mis on poja tõlgendus. Samas on ka arusaadav, et Erhardi vananedes suureneb ka uue põlvkonna tähtsus ja mõju. Raamatu jagaksin laias laastus kaheks ning sümboolseks piiriks nende kahe osa vahel võiks olla I maailmasõda. Esimeses osas keskendutakse sajandivahetuse Tallinna kaubandusele ja baltisaksa elule.

Raamatu teises pooles aga rohkem Dehio poliitilisele tegevusele linnapeana ja lahkumisele Saksamaale. Raamatu teises pooles tundus, et Erhard Dehio kaob suurriikide poliitikasse ära. Walter Dehio on pidanud vajalikuks lahti seletada nii Vene revolutsioonide ja I maailmasõja ajaloolise tausta kui ka sõjasündmused Baltikumis. Selline lähenemine ei ole halb, kuid raamatu lõpupooe muutus see tüütuks, sest oli tugev soov teada saada, mis oli Erhardi arvamus selle kõige kohta, mis peale mahukat tagatausta selgitamist ka lõpuks välja tuuakse (kuigi väga vähesel määral).

Minu jaoks oli raamatu üheks tugevaimaks osaks aga algus, kus kirjeldatakse Erhard Dehio õpinguaastaid, firma asutamist ja tegutsemist iseseisva ettevõtjana. Lugeja silme eest möödub muljetavaldav arv baltisaksa nimesid (nendest kuulsamad on Gunter Thure Wilhelm Mayer, Joachim Christian Koch, Alexander von der Pahlen ja Johannes Haller), kelle rolli ja seost Dehiote perekonnaga alati välja tuuakse. Raamatus mainitakse tihtipeale Erhardi venda Georg Dehiot, nimekat kunstiajaloolast, kelle lugu hakkas mind huvitama ning kes vääriks samuti elulooraamatut. Kui kellegi järgi on nimetatud üks asteroid, siis loomulikult peab tegemist olema piisavalt kuulsa inimesega! Kiidan ka toimetajat Ivika Arumäed, konsultanti Andres Adamsoni ja tõlkijat Hanna Millerit väga asjalike joonealuste kommentaaride eest. Tänu neile on parandatud faktivigu ning esitatud rohkelt lisamaterjali raamatus mainitud baltisakslastest.

Üllatav oli Erhard Dehio auametite rohkus, mis raamatu järgi oli tollal baltisakslaste seas iseenesestmõistetav kohustus. Erhard Dehio tegutses Tallinna Börsikomitees nii aseesimehe kui ka esimehena, kuulus Vene Riigipanga filiaali diskontokomiteesse, Eesti Vastastikuse Krediidi Ühistu järelevalvenõukogusse ning oli Saksa Ühingu asepresident. Nende ametite loetelu ja kirjeldus oli juba omamoodi lugemiselamus.

Rääkides Esimesest maailmasõjast mõtleme just eestlaste tegevusele iseseisvuse taastamisel. Selle raamatu tugevaks plussiks ongi see, et see annab ülevaate baltisakslaste vaatepunktist ja pingutustest luua Saksamaast sõltuv Balti hertsogiriik. Raamatus tuleb välja Erhard Dehio tegevus selles vallas, kuid arusaamatuks jääb, milline oli eestlaste enamiku reaktsioon baltisaksa plaanidele ning kas Dehio tundis ja teadvustas eestlaste vastuseisu Balti hertsogiriigile. See-eest oli põnevaks lugemiseks Dehio teekond Berliini 1918. aasta aprillis baltisaksa delegatsiooni esindajana, et esitada Ühendatud Maanõukogu otsused Saksa keisrile (lk 163- 168). Just neid hetki peab Dehio oma elu kõrghetkedena. Samas on siin kindlasti vajalik lahti seletada, milline võis olla eestlaste ja lätlaste reaktsioon Maanõukogu otsustele. Samas tuuakse Saksa okupatsiooni ajast välja, et peamine vastuolu eestlaste ja Saksa sõjaväelise administratsiooni vahel oli see, et saksa keel sätestati rahvakoolides peamiseks õppekeeleks, mis tõi eestlastes esile kibestumise Saksa võimudes, mida baltisakslased tajusid ja heaks ei kiitnud.

Kokkuvõttes on raamat mõnusalt loetav ja annab koos joonealuste kommentaaridega annab lugejale võimaluse tutvuda Tallinna tähtsaimate ärimeeste ja ettevõtetega ning viljaäriga seotud probleemidega. Kindlasti annab raamat ülevaate ka Dehio Saksa okupatsiooni aegsest tegevusest ja probleemidest, kuid selle perioodi paremaks mõistmiseks ei saa ainult sellele raamatule toetuda. Samas aitab see raamat mõista, kui suur roll on sakslastel olnud Tallinna arengus. Siin võiks lõpetada Georg Dehio sõnadega: “Selle kivid jäävad alatiseks kõnelema saksa keeles, seda ka siis, kui selle ümbritsevate inimeste kõnest on kadunud viimnegi saksa häälik, kui sellest on lahti öeldud ja unustatud” (lk 194). Vaieldavaks jääb see, kas Tallinna kivid jäävad alatiseks saksa keeles rääkima, kuid suurema osa ajaloost on linn ikkagi olnud sakslaste päralt.

Vaata raamatusse sisse ja osta siit: Walter Dehio “Erhard Dehio suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas”. Argo 2021, tõlkinud Hanna Miller.