Superlugeja Marko Kivimäe haaras jälle raamatu ja sule 🙂 Seekord langes tema saagiks Randolph M. Nesse’i “Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile”.

Kohe alguses püstitatakse küsimus: kui muidu evolutsioon on meid paremaks vorminud, miks me oleme ikka ühed sasipuntrad vaimselt? Eks meil on ka muid füüsilisi hädasid külges, kui aga läheneda selle raamatu vaatenurgast, siis evolutsiooni vaatenurgast ei ole indiviidid ja meie õnnetunne oluline. Tähtsam on see, et meie genofond paraneks, geenid jääksid kestma ning selle nimel ohverdatakse sinu ja minu õnnetunne. Kes tunneb sahiseva põõsa ees hirmu, sellel on suurem tõenäosus jääda seal varitseva lõvi poolt söömata.

Raamatuga oli mul see “häda”, et algul läks käimasaamisega natukene aega, kuna mu silmis keskenduti liiga palju diagnostilistele kategooriatele. Peale seda läks raamat huvitavaks, samas see, et psühhiaatrias valitseb teatud mõttes korralagedus, oli huvitav ja segav samaaegselt – mingis mõttes oleks tahtnud rohkem teada saada, kohati aga olin sama “tark” kui enne lugemist. See ei näita muidugi midagi halba raamatu või autori kohta, vastupidi – pealegi raamatu arenedes hakaks vaikselt natu-natukene selgust tekkima. Pealegi ongi hea, kui räägitakse sellest, kuidas psühhiaatrid kipuvad vahel ravima sümptomeid, mitte otsima, mis on TEGELIKULT peidus, ei otsi juurpõhjust. Eks oma osa on ka selles, et erinevalt paljudest teistest valdkondadest pole psühhiaatrias olnud suuri edusamme, ka mitte geneetikapõhine diagnoosimeetod pole õnne õuele toonud. Osad geeniavariatsioonid küll avaldavad mõju näiteks skisofreenia, bipolaarse häire või autismi puhul, aga haigestumisriski erinevust saab mõõta ühe protsendiga. Seega mida kogu selle “teadmisega” peale hakata, on miljoni dollari küsimus.

Raamatus on mitmeid huvitavaid näiteid elust enesest, mulle jäi meelde üks professor, kes deprekast ülesaamiseks võttis antidepressante ja ühel hetkel avastas, et olemine on parem jah, aga ta läks liiga hoolimatuks, ei viitsinud mingi hetk enam isegi üliõpilaste töid hinnata. Seega lõpetas ühel hetkel ravimikuuri hoopis sedapidi “üle võlli” minemise tõttu. Nesse raamatust on mingis mõttes raske kirjutada, kuna ma olen loetust vaimustuses ning tunnen, et mu sulg on nõder. Seega pakun lõppu mitmeid tsitaate, mis on ka tegelikult vaid murdosa nendest, mis ma välja noppisin ning vahel mõne teise raamatukoiga FB Messengeris jagasin.

Seega. Leina kohapealt on raamatus selline huvitav lõik:

“Mitmed leiud üllatasid meid. Näiteks arvavad paljud arstid, et hilinenud lein on tavaline nähtus ja tulevaste probleemide ettekuulutaja. Kuid peaaegu ükski meie uurimisalustest ei kogenud pärast esialgset, ilma erilise leinata perioodi intensivset leina. Teine, siiani psühhiaatrite seas levinud arvamus ütles, et tervenemine nõuab leina tunnistamist ja et leinatöö vältimine põhjustab hilisemaid probleeme. Me ei tuvastanud ka seda. Samuti arvasime, et äkilised kaotused põhjustavad suuremat leina. Ka see pole tõsi.”

Või siis seksuaalsuse kohapealt mõtlemapanev osa:

“Looduslik valik on loonud psühholoogilised mehhanismid, mis aitavad hoida neid probleeme kontrolli alt väljumast. Allasurumise võime on üks neist. Kuid veelgi tähtsam on sigimissüsteem, mis on primaadi jaoks kummaline. Isad investeerivad ülemäära oma lastesse. Me kiindume oma partnereisse. Veelgi parem, enamik inimesi armub, idealiseerib üht partnerit ja kaotab huvi ülejäänute vastu. Peatugem hetkeks ja imetlegem romantilist kiindumust. See demonstreerib ülimalt hästi subjektiivsuse väärtust. Nagu ütles George Bernard Shaw: „Armastus on jäme liialdus selles, nagu erineks üks inimene kõigist teistest nii meeletult palju.” Kiindumus fokuseerib ihasid nii täpselt, et kõik ülejäänud hajuvad silme eest. Selline subjektiivsus võib muuta elu imeliseks.”

Lõpetuseks üks tsitaat söömise-teemal:

“Anoreksia ja buliimia saavad tavaliselt alguse otsusest kaalus kiiresti alla võtta. Pärast paari päeva ranget dieeti koonduvad mõtted peaaegu eranditult toidule. Mingil hetkel süüakse kugistades ära igasugune toit, mis käeulatusse satub: kaks liitrit jäätist või terve päts leiba. Kas olete kunagi proovinud hoida hinge kinni nii kaua, kui suudate? Buliimiku söömasööstud on sama kontrollimatud kui tugev hingetõmme, mis lõpetab püüded hingamist peatada. Kui ma konsulteerisin psühhiaatrilisi patsiente haiglas ravi- ja kirurgiaosakonnas, kohtasin aeg-ajalt mõnd kirurgi, kes keeldus opereerimast rasvunud patsienti enne, kui ta kaalust alla võtab, isegi kui tollel oli vähk. Mõnikord, kui kirurg ütles: „Söömine on vabatahtlik, neil on vaja see lihtsalt lõpetada”, vastasin talle: „Kas hoiaksite palun minutiks hinge kinni, kuni teile selgitan söömise regulatsiooni?“”

Goodreads 5/5 (“jäin väga rahule”)