Marko Zanev alustas oma teist superlugeja-aastat Chris Bohjaliani ajaloolise romaaniga “Liivalossitüdrukud“.

—

Lugu hargneb lahti pidevate ajahüpetega. Hüpatakse 1915. aasta Aleppost, kus peategelasteks on noor ameeriklanna Elizabeth Endicott ja armeenlasest insener Armen, 2010ndate aastate USA-sse, kus tegutsevad juba Elizabethi ja Armeni järeltulijad. Selles loos on nii armastust, sõda, katkisi inimhingi, lahkust ja kurjust.

Bohjalian on võtnud käsile ühe kõige vastuolulisema lähiajaloos toimunud genotsiidi (eelkõige selle tõttu, et Türgi siiamaani ei tunnista seda genotsiidina ja teised riigid, kes Türgiga tülli ei taha minna, on kogu teemat väga ettevaatlikult käsitlenud). Mina ütleksin, et mida rohkem loed, seda rohkem jäi genotsiid tahaplaanile ja Petrosianide perekonnalugu kerkis üha rohkem esile.Ma ei tea, kas ma olen liiga külmavereline ja tundetu, kuid mind ei kõnetanud see raamat nii palju, kui ma oleks arvanud. Raamatu arengud olid äraarvatavad (üllatusi oli, kuid neid oli vähe ning lõpp heastab raamatu alguse). Elizabeth Endicotti võib leida kõikidest raamatutest, kus peategelasteks on 20. sajandi alguses elanud jõukas naiivne USA tütarlaps. Ka 2010ndate algusest tegutsev Elizabethi järeltulija Laura Petrosian oli väga stereotüüpne noor naine, kes avastab oma perekonnas kaua aega varjul olnud saladusi. USA-ga seotud tegelastele ei suutnud ma kaasa elada. Minu jaoks olid nad liiga klassikalised ameeriklased. Arvestades Osmani impeeriumi ja ka armeenlaste mitmekülgset ajalugu oleks võinud armeenlastest kirjutada palju kaasahaaravamalt, kui praegune ameerikalik lähenemine lubas.

Hoopis põnevamad olid n-ö kohalikud Osmani impeeriumi elanikud. Vaene Karine (Armeni esimene naine), noor genotsiidi üle elanud Hatoun ja tema eest hoolitsenud Nevart, moslemist arst Ackam, kes ravis kõrberännaku üle elanud armeenlasi, tsiteerides Elizabethile Koraani. Kui ainult Bohjalian oleks keskendunud neile! Ühel hetkel soovisin, et raamat oleks kirjutatud Hatouni, mitte Elizabethi vaatepunktist, sest tema seiklused ja maailmavaade olid palju põnevamad. Just need tegelased ja nende kirjeldused ja tegevus on selle raamatu kõige suurem väärtus!

Taolisi ajahüpetega raamatuid on väga palju ning kiituseks võin öelda, et raamat on väga hästi kirjutatud ja tõlgitud. Mitmeid stiile, tegelasi ja ajajärke oli oskuslikult kokku põimitud ning raamat avab ennast lugejale kiht kihi haaval. Kui alguses ei saa vedama, siis pärast ei saa pidama. Just seetõttu on see hea lugemine, et viia ennast teemaga kurssi.

Kokkuvõtteks on tegemist vägagi kaasahaarava lugemisega, mis aitab meelde tuletada Armeenia kultuuri iseärasusi läbi omamoodi ameerikaliku prisma, tagataustaks käimas I maailmasõda ja kõik sõjaga kaasas käivad õudused.