Ajaloo-superlugeja Marko Zanev sai äsja läbi meie kõige värskema raamatu, mis kõneleb Lucrezia Borgiast.
***
Seekordne lugemiselamus viis mind 15. sajandi Itaalia linnriikide ja vürstiriikide võimumängudesse. Raamatust tuleb välja kõrgrenessanssi tipp, mil tegutses ka meile kõigile tuntud Leonardo da Vinci. Kahjuks, lugedes ainult raamatu käsikirja, jäin igatsema just seda ajastut kujutavaid illustratsioone, mis oleks lugemiselamuse vägagi nauditavaks teinud.
Autor Friederike Hausmann püüab lahti seletada, miks Lucrezia Borgiat on demoniseeritud kui mõrvarit, mürgisegajat ja abielurikkujat, toetudes väga rikkalikule algmaterjalile. Hausmann püüab läheneda Lucreziale võimalikult neutraalselt, kirjeldades samas ka tollast poliitilist olustikku. Seetõttu tunnistab ka autor ise, et ajaloolise mõõtme lugejale arusaadavamaks tegemisel jääb raamatu peategelane aeg-ajalt kaugele tagaplaanile (lk 9). Seetõttu ongi mõistlik raamat jagada laias laastus kaheks.
Raamatu esimeses osas keskendutakse just Lucrezia isa paavst Aleksander VI võimumängudele (kus abielu on ainult poliitiline vahend) ning Lucrezia venna Cesare Borgia tegevusele. Kellel on läbi loetud Niccolò Machiavelli “Valitseja”, leiab siit nii mõndagi tuttavat. Friederike Hausmann kirjeldab tabavalt Itaalia riike mõjutanud poliitilisi intriige. On ka mõistetav, miks Lucrezia jäi raamatu alguses tagaplaanile. Lucrezia oli esimese abielu ajal kõigest kolmeteistkümneaastane, mil isa pani ta paari neliteist aastat vanema Giovanni Sforzaga (lk 9). Ning selle abielu tagapõhja seletatakse vägagi korralikult ja põhjalikult lahti. Abielunaise roll oma isa käe all ei lubanud Lucrezial ka oma isiklikku poliitilist mõjuvõimu väga suurendada. Hausmann seletab lahti abielu sõlmimisega kaasnenud poliitilise kemplemise, mis minu jaoks oli juba iseenesest põnev lugemine.
Õnneks ei jää Lucrezia täielikult tagaplaanile, tuues ta esile abielu sees ja rääkides lahti ka Lucrezia suhted oma meestega. Kokku abiellus Lucrezia 3 korda, mis on toodud välja ka lisades olevas kronoloogias. Suureks abimeheks lugemisel oli raamatu lõpus välja toodud tähtsamate perekondade sugupuud, mis aitab teksti ka sündmustega seostada.
Raamatu teises osas, tuleb Lucrezia poliitiline roll ning ärivaist väga selgelt esile. Ferrara hertsoginnana oli Lucrezia oma elu teises pooles aktiivne ettevõtja, mis minu jaoks oli raamatu põnevaim osa. Lucrezia panustas oma enda varaga, et finantseerida kuivendustöid ja ehitada kanaleid, mida Ferrara hertsogkonnas oli vaja teha, et vältida suurveega kaasnevaid kahjusid. Hausmann toob välja, et Lucrezia majandas oma maid ja valduseid aktiivselt ise, kontrollides arveraamatuid ja tehes ka märkmeid maa kasumlikusest (lk 163-164). Lisaks Lucrezia maaparandustöödele, keskendub Hausmann ka Lucrezia tegevusele Ferrara hertsogkonda räsinud sõdades. Lucrezia andis edasi spioonidelt ja agentidelt saadud informatsiooni ning hoolitses ka selle eest, et vajalikud toiduained, sõdurid ja relvad jõuaksid tema enda sõduriteni (lk 154). Sellest kõigest on alles mahukas kirjavahetus, millele Hausmann ka peamiselt oma analüüsis toetub.
Just kirjavahetuse analüüs on raamatu tugev külg ning tõesti jättis autor oma analüüsis väga neutraalse mulje. Kõige huvitavam oli lugeda Lucrezia kirjavahetusest Pietro Bemboga. Säilinud on peamiselt muidugi Bembo kirjad Lucreziale ning neid kirju on nimetatud “maailma kauneimateks armastuskirjadeks” (lk 113). Hausmann annabki raamatus põgusa pilguheidu rohkete metafooride ja kujundite maailma, millest tänapäeval võib kirjavahetuses ainult unistada. Need hoolikalt komponeeritud kirjad on see, mis haarab kaasa ja omamoodi tõmbab su 16. sajandi Itaalia õukonnaellu. Kuid lisaks hoolikalt komponeeritud armastuskirjadele ei ole puudu ka nilbused ehk tuuakse välja õukondliku armastuse helgem ja ka tumedam pool.
Kokkuvõttes on tegemist huvitava lugemisega just neile, kellel on Borgiate põhitaust juba selge. 15-16. sajandi Itaalia intriigid võivad olla esmatutvujale segadusttekitavad, mistõttu soovitan hoida “Maailma ajaloo atlas” käeulatuses, et vajadusel faktid üle kontrollida.
