Marko Kivimäe kohtus seekord Phyllida Law’ ja tema ämmaga. Kohtumine kulges soojas vastastikuse mõistmise õhkkonnas 😉
👇

Näitleja Phyllida Law ämm Annie kolis ühel hetkel nende juurde ning varsti selgus, et vanem daam on tsipa kurdivõitu. Seega hakkas Phyllida päevaseid jutuajamisi kirja panema ning jättis märkmed ämma voodi juurde. Phyllida abikaasa mainis ükskord, et sellest võiks saada raamat ning: “Joonista siis juba pildid ka juurde.” Mõeldud, tehtud.

See on soe ja omamoodi raamat erinevatest põlvkondadest ja elukatest, kes sama katuse all elavad. Kolm erinevat põlvkonda, lisaks veel kass Säärik ning mitmed kõrvaltegelased. Saab nalja, on kurvemaid hetki, on lahedat huumorit. Ei noorene me keegi, siin on juttu sellest, kuidas on elu, kui enam ise ei saa omal käel hakkama.Antud juhul on paslik tuua paar tsitaati raamatust, et anda kogu hõngu eriti vahetult edasi:

“Mina ei ole kunagi suutnud lõunaoodet tõsiselt võtta, aga Nana jaoks oli see peatähtis. Ta sõi hommikuti alati ainult kaks teeküpsist ja jõi tassi teed, nii et keskpäeva paiku, nagu ta tööd ja toimetused lubasid, teatas ta, et ta magu mõtleb, et tal on kõri läbi lõigatud, ning tuli trepist alla. Kui ma kuulsin tema laia laulatussõrmust vastu käsipuud kõpsumas, kurnasin kartulid ära.Menüü oli paras väljakutse. Olin ta poja käest teada saanud, et lehtsalat on „jänesetoit”. (Nana oskas jänest nülgida, justkui võtaks loomal kampsuni seljast.) Lemmikuteks olid praejuust, Yorkshire’i puding, sibulasoust, klimbid, täidetud süda ja roosaks keedetud neerud: ei tohi keeduplaati liiga kuumaks ajada.”

“Eleanor tunneb end palju paremini. Ta helistas mulle täna. Tal on ema sünnipäeva pärast tohutu süütunne. Ta saatis kirja ja pakk pidi järgnema, kuid tema postkontorisse murti sel pärastlõunal sisse, kui ta selle posti pani. Relvastatud mehed. Ja see on tema sõnul väike kohake. Säärane, kus hoitakse aknal koeraküpsiseid. Omanik pani kontori paariks päevaks kinni, et toibuda. Eleanori sõnul näeb ta õige kehv välja. Pakk aga istub ikka sealsamas, või siis tegid püssimehed vehkat lavendlikarva talkpuudri, piparmündipastillide ja trühvlikarbiga.”

Kokkuvõtvalt: tore raamat. Kohati oli täitsa “Minu pere ja muud loomad” vääriline, vahepeal oli tiba lahjem. Seega korra tasus kindlasti lugeda, oli mõnus – kas ka teist korda, eks näis. Raamat paksus ning heitlik ülesehitus olid kindlasti kõvadeks plussideks. Pikemad lood ja paksem raamat oleks olnud liig, praegune kombinatsioon mekkis hästi.