“Siberi pärapõrgus” läbi Gulagi vangivalvuri Ivan Tšistjakovi päeviku ja Marko Kivimäe sõnade:
—
“20. [mai]
Roheline luht on üleni õites! Üleni õites!! Suvine päevake. Taevakumm on sinine ja sügav. Sopkade suitsuhallil foonil kulgeb rohelise lindina tee. Lõokesed lõõritavad nähtamatus kõrguses. Õhk on rahulik ja puhas, ainult kärbsed rikuvad oma suminaga seda rahu. Taresein paistab horisondil kui valge puri. Lõkkesuits tõuseb ilma õõtsumata otse üles ja sulab, kaob. Aga lilled – kollased, lillad, sinised, tumepunased. Lilled rõõmustavad päikese üle. Linnud rõõmustavad päikese üle. Päikese üle on rõõmsad lehmad, ajades kaela õieli, vehkides laisalt sabaga. Karjuse peni on pikali visanud, silmad kissis, keel ripakil. Kõrval raudteel töötavad tööarmeelased. Ühest pilgust piisab, et täita end vihkamisega ehituse vastu. Kohe annab tunda sinu tähtsusetus ja elu tühjus. Vaikust häirivad veduri raske ohe ja pikaldane vile. Pähe ronib mõte, ja nii see tegelikult ongi – kõik on mult ära võetud.”
Elust Gulagis vangide seisukohast on palju materjali ja mälestusi, Solženitsõni “Gulagi Arhipelaag” on üks massiivsemaid kokkuvõtteid sel teemal. Vangivalvurite elust on aga vähe, kuna neid jälgiti pigem rohkem. Seega kui täiesti kogemata avastati noore haritud Ivan Tšistjakovi päevik, kes aastatel 1935-1936 BAMi ehitas vangivalvurina, siis avanes suurepärane võimalus vaadata seda maailma ka teise pilguga. Etteruttavalt ütlen, et ega midagi põrutavalt uut siit ei selgu, kogu see õudne projekt on ka läbi natšalniku silme läbi endiselt kurb ja lohutu. Siin päevikus on juttu BAMi algusaegadest, kogu see projektilohe sai ju läbi mitme iteratsiooni lõpuks valmis alles nelikümmend aastat hiljem. Tõlgitud on raamatuke tšehhi, poola, saksa, prantsuse, hispaania, itaalia ja eesti keelde.
Päevik mõjus natuke ilukirjanduslikult, samal ajal ka dokumentaalselt. Не рыба не мясо, seda isegi mitte negatiivses mõttes, pigem valgustaski elu pärapõrgus mitme nurga alt. Siin on palju ehtvenelikku ängi, millest minu silmis vene ilukirjandus pungil on. Lisaks on tunda, kuidas sisemiselt Ivan Tšistjakov suri teenistuse jooksul, on ka kirjastiilist tunda vaimset kollapsit.
“Ajus puurib üks mõte, puurib valutundeni. Ma teadsin üht-teist, püüdlesin, olin kasulik, olin pedagoog, olin teistele raamatuks. Aga nüüd on see raamat, need leheküljed suletud. Kes ma olen? Mille jaoks ma olen? Ei saagi aru. Kui komandöri ei tunnista mind isegi Punaarmee laskurid. Sillavahtkonnal on muidugi õigus, ära käi ilma lubatäheta, kuid suhtuda tuleks ikka nagu komandörisse.”
Raamatu päevikuosa on mu silmis natukene nii-ja-naa. Oli väga huvitav, meenutas natukene kas siis kaasaegset technot või depressiivset blackmetalit, mis võib esmasel kohtumisel mõjuda monotoonselt, kuid lähemal vaatamisel torkab siit ja sealt silma (kõrva) huvitavaid detaile, mis pikemal nautimisel moodustavad väga meeldiva lisakihi. Tšistjakovi päevik on kirjutatud autorile endale, ilmselgelt ta ei mõtelnud kirjutamise ajal, et seda võivad tulevikus lugeda tuhanded inimesed. Ta oskab kirjutada, on poeetiline, samas puhtalt kirjanduslikus mõttes kisub jutt vahepeal üksluiseks ja nüriks. Teisalt, kui hakata mõtlema, siis see teos siin ongi tollase aja peegelpilt ning dokumentaalne mahajoonistus.
Rohkem ehk kritiseeriks ma Irina Štšerbakova sissejuhatust, mis venis liiga pikaks. Kuna autori kohta ongi vähe infot, siis keerutas eessõna minu silmis liiga kaua mitteteadmise ümber ning mõjus üldsõnalise vahutamisena. Natuke sai BAMi ja tausta kohapealt targemaks, aga jah, jäi tsutt lahjaks.
Lõpus on mõned lisad, mis olid ilmselt mõeldud reportaažina ajakirjandusse, kuhu nad küll ei jõudnud.
Kujundus on väga äge, on ära kasutatud algsest päevikust pärit noppeid ning illustratsioone, lisaks mõned fotod. Samuti on tõlkija Andres Adamson säilitanud mitmeid kasutatud lühendeid, hästi palju lisanud joonealuseid märkuseid. Tehniliselt tipp-topp, tõeline nauding oli lugeda.
Kokkuvõtvalt: on mõned noritavad kohad, st põmst üks, eessõna pikkus ja olemus. Aga kõik muu on minu silmis unikaalne vaade ajalukku, väga äge, et selliseid asju on välja kraabitud. Natuke meenutas olemuselt Eduard Laamani “Vapside vandeseltsi” käsitlust, mis ka jäi omal ajal sahtlisse ning tükk aega hiljem on leidnud tee lugejani. Gulagi pärapõrguraamat on asjalik lisa ja killuke leninlik-stalinistliku terrori pilti, mida ei tohi unustada ega pisendada.
