HEAD UUT AASTAT! Mis võiks olla veel parem algus kui #superlugeja raamatumuljed? Paistab, et Marko Zanev on veetnud pühad koos tükikesega ajaloost ehk värske raamatu “Tänukaart Hitlerilt” seltsis.
Raamat, mis võimaldab pilguheitu SS-lase ellu
Olen nõus tõlkija Andres Adamsoniga, kes raamatuesitlusel ütles, et tekst ei vaja Eesti lugejale ühtegi seletust ega ääremärkust. Soome olukord Talvesõja ja Jätkusõja vahel on lahti seletatud ja arusaadav. Lisaks sellele aitab selle raamatu läbilugemine mõista ka Soome ja Eesti ajalookirjutuse erinevust. Omamoodi pole meie ajalookirjutus veel “suureks kasvanud”.
Maailmasõdadest rääkides kujutleme tihtipeale ette kaevikute halbu tingimusi, raskeid valvesolekuid, pidevat sõdureid ümbritsevat hukku. Laitineni päevaraamatu puhul ma seda ei tajunud. Laitinen ei pööra sellele tähelepanu niivõrd suure emotsionaalsusega nagu lugejad võiksid eeldada. See näitab, et Laitinen võtab seda kui sõduri igapäevaelu osa, millest rahuajal elanud inimesed ei saa aru.
Raamatu lugemine läheb kiiresti. Lehekülgi on vähe ning kirjeldused on soomlastele omased lühikesed ja konkreetsed. Imestasin kui palju oli Laitinenil tegevusetuid päevi. Mitmel päeval pole Laitinenil midagi olulist ära mainida peale selle, et on kätte saadud kirju perelt või on liigutud ühest külast teise. Mida kauem Laitinen rindel oli, seda vähem ta kirjutas. Ilmselgelt on päevikutel just see viga küljes, et kui sa hooga alustad siis hiljem nii palju kirjutada enam ei soovi. Ka kirjutaja kasvav kibestumus võib sõja edenedes välja lüüa.Imestasin, kui kaua veetis Laitinen aega haavatuna, liikudes erinevate hospidalide ja haiglate vahet.
Oktoobris 1942 sai Laitinen haavata ning kuni tagasipöördumiseni Soome mais 1943 ei osalenud Laitinen lahingutegevuses. Ma poleks kunagi arvanud, et nii kaua saab haavatud olla ja ressursse kulutada, arvestades kui palju ikkagi sõjas mehi vaja läks. See võib viidata Soome SS-i vabatahtlike eristaatusele Saksamaal.
Ilma Jari Viléni ja Markku Jokisipilä märkusteta, sissejuhatuse ning lõpusõnadeta ei oleks raamat pooltki nii nauditav olnud. Lihtsalt päevaraamatut lugedes sellist hitti ei saaks. Ning nagu ma alguses ütlesin, ei vaja raamat lisamärkusi ning vähegi ajalugu tundev lugeja saab Soome olukorrast ja Laitineni olukorrast aru. Väga positiivne on ka raamatu lõpus olev auastmete tabel. Mul lähevad auastmed alati sassi, mistõttu oli hea vahepeal raamatu tagant vaadata, mis auastmega tegemist on.
Kuidas siis see raamat toob välja Soome ja Eesti ajalookirjutuse erinevust? Mart Laar toob oma eessõnas selle väga hästi esile. Soomlaste SS-pataljoni ajalugu on midagi, millest hea meelega ei räägitaks. Ükski riik ei taha arusaadavalt ennast seostada natside massimõrvaga. Kõige põhjalikumalt on teemat uurinud Mauno Jokipii, kes juba 1968. aastal avaldas oma põhjaliku uurimuse Soome nn “pandipataljonist”. Nüüd on see uurimus aga vananenuks kuulutatud Nooremad ajaloolased on aga SS-mehi hoopis sõjakurjategijateks kuulutanud ning nüüd on selle tõestamiseks avaldatud uusi artikelid ja uurimusi. Kindlaid tõendeid selle kohta aga praegu pole, kuigi võib tõdeda, et nad olid sellest teadlikud. Soome on aga teemat uurinud ilma hüsteeritsemata ning üritatakse küsimusele tasakaalustatult vastust leida. Neid võetakse kui osana traagilisest Teise maailmasõja ajaloost. Just sellest tasakaalustatusest teatud teemade suhtes jääb veel Eesti ajalookirjutuses puudu. Eriti kõike, mis puudutab lähiajalugu. Siin on meil midagi, mida soomlastelt õppida. Minu jaoks üllatavalt nauditav lugemine millesse ma algselt suhtusin suurema kartusega kui vaja oli, sest mulle isiklikult meeldib vanem ajalugu rohkem.