Katri-Helena Allas kritiseerib arstiõpet, lähtudes sellest, kuidas asju tegema peaks – aluseks Anders Ericssoni ja Robert Pooli raamat “Tipp: meistriks saamise saladused”.

⭐⭐⭐⭐⭐

Superlugejana võtsin selle teose kätte ajal, mis ma esialgu arvasin, et on selleks halb. Nimelt on residentuuri esimene kuu koos rasedusega olnud päris väsitavad ja minus ei olnud nüüd just kõige rohkem motivatsiooni, et minna kaasa ühiskonna survega, teha asju aina paremini ja paremini. See tundus ausalt öeldes liialt väsitav. Ent tegelikult oli selle lugemine üks suur nauding, mul tekkis hulgaliselt seoseid varasemalt nähtu/kuuldu/loetu/mõeldu vahel, millest kõigest tekkis tahtmine ka kirjutada.

Vaat et kõige tähtsam osa raamatust on teadlik treening, mida autor peab võtmeküsimuseks meistriks saamise teel. Lühidalt kokku võttes on teadlik treening pidev teadlik pingutamine eesmärgi nimel, tehes võimalusel koostööd juhendajatega, saades tagasisidet. Kui levinud on müüt, et 10000 tundi pingutamist viib meistriks saamiseni, siis tegelikult see nii ei ole – lihtsalt need tunnid asjaga tegelemist ei vii meistritasemini, vaja on korduvalt ise harjutamist. Huvitav oli ka näide arstidest, et 30 aastat töötanud arstid ei ole enamasti paremad kui 5 aastat töötanud noored kolleegid. Siin tuleb mängu ka selline mõiste nagu mentaalne esitus – visioon sellest, milline peaks harjutamise tulemus olema. Kui enda tehtu erineb mentaalsest esitusest, saab seda samm-sammult korrigeerida. Raamatus väidetakse, et meistritel on oluliselt paremad mentaalsed esitused kui algajatel, et esitusi lihvitakse treeningu käigus.

Kõige selle juures toob autor välja, et ei lapsed ega ka meistrid ei naudi päevast päeva sama asja tegemist, eriti kui see toimub teadliku treeningu näol, mis tähendab enda pidevat mugavustsoonist välja surumist. Tulles minu esialgse enda enesetunde juurde, siis tekkis mul sügav küsimus, et miks seda kõike siiski tehakse? Miks ei rahuldu inimesed keskpäraseks olemisega, kui see on nii palju kergem? Lõpuks jõudsid autorid ka selle teemani. Toodi välja nii sisemised kui ka välimised motivatsioonitegurid, aga suurima põhjusena toovad autorid välja ikkagi selle, et inimese suurim nauding on õppida ja areneda ja sealjuures tulemuste paranemist näha, samuti motiveerib enda defineerimine mingi eriala kaudu ja teiste tunnustus, samuti inimvõimete piiride nihutamine, kõige-kõigem olemine. Niiet ka minu väsinud aju sai oma motiveerituse küsimustele teosest vastused.

Palju juttu on lastest, kuidas enamik tippe alustavad väga noores eas, et parim võimekus oleks juba 20dates. Noorena on aju paindlikum, autorid tõid näiteid teadusuuringutest, kuidas aju füüsiliselt treeningu käigus muutub, mis erisused võrreldes tavapopulatsiooniga on nt Londoni taksojuhtidel, samuti tuleb välja, et lapsena professionaalse tennisemänguga alustanutel on domineeriva käe luutihedus 20% suurem teise käe omast, see oli päris muljetavaldav fakt. Ta tõi välja ka erinevad meistriks saamise staadiumid lapsepõlvest alates, kuidas vanemad saavad ergutada laste huvisid, kuidas algsest välimisest motivatsioonist ja suunamisest kujuneb lõpuks välja suur sisemine motivatsioon.

See meenutas mulle mõned aastad tagasi kuulatud podcasti, kus külaliseks oli Neil deGrasse Tyson, kes rääkis, kuidas tema vanemad nii teda kui ka tema õvesid suunanud olid, näidates neile erinevaid täiskasvanute töötamiste kohti ja haarates kinni igast laste huvi ilmingust, hankides neile vastavateemalisi raamatuid ja luue muid võimalusi teemaga lähemalt tutvuda. Pani mõtlema, kuidas ka ise üsna pea samasugune toetav lapsevanem olla (mitte küll eesmärgiga, et lapsest saab meister). Kirjeldatud oli ka tuntud Ungari maleperekonda, kus isa võttis väga otsusekindlalt teha oma lastest (kõik 3 olid tütred) malemeistrid, koolitades lapsi kodus ja väga kindlalt lapsi sellele rajale suunates. See tal ka õnnestus, ja nagu autor toob välja, siis selllistes perekondades (nt ka tennisistid Williamsid) jõuavad enamasti kaugemale just nooremad õed-vennad, erinevatel põhjustel.

Samas on selles teoses palju mõtteainet ka täiskasvanutele endile, andes palju lohutust, et loomuliku andega on meisterlikkusel vähe pistmist (sageli jõuavad kaugemale just need, kes algselt pidid rohkem pingutama). Ei pea jääma kinni sellesse, mida keegi kunagi ammu ütles või mis arvamus endal kujunes, et ma pole hea laumises/spordis/matemaatikas. Kõike on võimalik treenida, ka vanemas eas. Väga haakus mul juba gümnaasiumiajal/ülikooli algul loetud Carol Dwecki “Mõtteviisi” raamatuga, kus autor võrdleb kinnistunud ja edenemismõtteviisi, mis edastab sama ideed sellest, kuidas meid hoiavad tagasi mitte reaalne võimekus, vaid see, kuidas me seda ise tajume.

Huvitav oli ka see, kuidas ühes ülikoolis tehti füüsika õpetamist oluliselt efektiivsemaks, lähtudes teadliku treeningu meetodist ning kui palju paranesid selle abil üliõpilaste tulemused. Arutades abikaasaga, kes on bakalaureuseõppes füüsikat õppinud, ütles ta, et temal oli päris mitu väga head ainet, kus praktiseeriti, arutleti, lahendati ülesandeid. Kurbusega pidin tõdema, et arstiõpingutes oli pea kogu õpe struktureeritud vormis loeng-eksam, ka need, mis end seminarideks nimetasid. Loengute ajal oli ka kaasamist päris vähe. Meenuvad vaid mõned suhtlemise ained, kus me reaalselt arutasime ja mängisime olukordi läbi, aga ilmselt olid need õpingutes liiga vara.

Arstidest oli üldse palju juttu, et kuidas sellisel alal (erinevalt nt malest) on raske üles leida neid tippe, kellest eeskuju võtta, et prestiižikad arstid ei pruugi olla objektiivselt parimate tulemustega. Lisaks ka see, et kuigi teadliku treeningu põhimõtete järgi õpib inimene kõige paremini tegutsedes, omandades selle käigus ka teadmisi (alguses on teatud hulk teadmisi küll vajalik). Oma kogemusest võin öelda, et arstiõpe oli väga tteoreetiline ja kuigi ma arvasin, et olen päris tööks valmis, asudes 4. kursuse lõpetades tööle abiarstina (ma olin ju NII palju õppinud! enda meelest teadsin päris palju), siis tegelikult selgus, et omandatud teadmised ei tulnud õigel ajal sugugi meelde ja paljusid asju pidi hakkama nullist õppima tegutsemise käigus.

Kritiseerin siinkohal ka 6. kursuse praktika-aastat, mille mõte on küll hea, ent lähtudes tegutsemise olulisusest õppimisel tundub kogu praktika lükkamine ühte aastasse üpris ebaefektiivne. Eriti arvestades, et juhendajate jaoks on see puhas lisatöö, keegi selle arvelt nendelt muid kohustusi vähemaks ei võta ja juhendajad ei saa ka juhendamist, kuidas juhendada. Ise panin omal ajal tähele, et juhendamise kvaliteet oli väga varieeruv ja üks suur tegur oli ka see, kui läbipõlenud juhendaja ise oli, kas ta viitsis süveneda, kuidas oma praktilisi teadmisi edasi anda või pidi tudeng töö käigus kõike ise mõistatama või jäi ta üldse kõrvaltvaatajaks kogu protsessis. Lisaks tõid autorid välja, et kuigi arstid osalevad pidevalt täienduskoolitustel, on nende efekt erakordselt väike, kui need on tavalises loenguvormis, kus osalejad ei saa oskusi praktiseerida ja tagasidet oma tegevustele.

Igal juhul, minul tekkis raamatuga seoses mõtteid väga-väga palju ja eriti pani see mind mõtlema oma eelnevale 6 aastale, õppides arstiks, kuidas päriselt annaks seda paremini korraldada. Igal juhul soovitan!