#SUPERLUGEJA LOEB: Marko Kivimäe sai elamuse Sebastian Haffneri raamatust “Ühe sakslase lugu”:
Mõni raamat lihtsalt hakkab õigel ajal näppu!
Sebastian Haffner, kodanikunimega Raimund Pretzel, kirjutas selle raamatu ilmselt aastal 1939, napilt aasta peale Saksamaalt emigreerumist. Tollal oli ta kirjanduslikult üsna tundmatu, ajalehtedes oli küll üht koma teist kirjutanud, kuid ajalugu uuriva publitsistina oli ta karjäär alles algamas. “Ühe sakslase lugu” on ilmunud postuumselt, ujus päevavalgele autori avaldamata materjalide hulgast.
See on natuke elu näinud ja kibestunud sakslase lugu, kes esimese ilmasõja ajal oli laps, kes nägi kõrvalt, kuidas natsid elu Saksamaal pea peale keerasid. Peamiselt ongi see raamat nendest, kellest ajalooraamatutes ei kirjutata, kuna teatavasti tegid ajalugu ju Hitler, Göring, Himmler ja Goebbels. Eks? Või äkki tegelikult viisid kõiki natsidele omistatud jubedusi siiski ellu tublid ametnikud, vaiksed kaasakiitjad, pilgumahalööjad? Igaljuhul neid viimastest Haffner kirjutabki, tavalistest inimestest, kelle jaoks oli fašismi tõus midagi arusaamatut, kuid kes ka ei takistanud seda hullumeelsust, mitmed läksid lausa ühel või teisel viisil kaasa. Kirjaniku toon pole hukkamõistev, pigem ta näitabki, kui raske on massile vastu hakata ning mis toimus tavalise sakslase südames, kelle sõbranna võis olla juuditar ning kolleegide seas leidus nii vasak- kui parempoolseid.
“Selle elamuse jõudu ja järelmõju ei kahanda sugugi asjaolu, et need, kes seda kogesid, olid lapsed või noored poisid, vastupidi! Oma reaktsioonides on massihing ja lapsehing väga sarnased.
Ideesid, millega toidetakse ja liigutatakse masse, ei saa liiga lapselikena ette kujutada. Et teha ehtsaid ideid masse liikuma panevateks ajaloolisteks jõududeks, tuleb neid üldiselt alles lihtsustada kuni lapse mõistmisjõuni. Ja lapsik luul, mis on tekkinud kümne lapseaastakäigu peades ja nelja aasta vältel neile pähe naelutatud, võib vägagi hästi kakskümmend aastat hiljem tapvalt tõsise, “maailmavaatena” siseneda suurde poliitikasse.”
Raamatu tõlkis Mati Sirkel, minu jaoks on see juba kindla peale minek ja kvaliteedimärk. Täitsa huvitav oleks originaalteksti võrrelda Sirkeli kätetööga, sest keele mängulisus ja kaunisnõtke väljendusviis on lihtsalt lummavad. Ma teen ikka lugemise ajal märkmeid, otsin välja huvitavaid kohti, mida hiljem lugemiskogemuses mainida, ning seekord pidi veritseva südamega jätma üle poolte välja, niigi tuli neid tsitaate hulgi. Kiil-, põim- ja muid krutskilauseid jagub siin igale lehele ja hulgi, mul ongi tunne, et peaks raamatu uuesti üle lugema puhtalt keeleesteetika nautimiseks.
“Mulle ja mu eakaaslastele mõjus revolutsioon just vastupidiselt sõjale. Sõda oli jätnud meie tõelise, igapäevase elu kuni igavuseni muutumatuks, seevastu aga pakkunud kõige rikkalikumat ja ammendamatut ainest meie fantaasiale. Revolutsioon tõi palju uut päevitisse tõelusse ning see uus oli kirev ja erutav küllalt – kohe ma räägin sellest -, aga ei andnud tegevust fantaasiale. Sel polnud nagu sõjal nii-öelda lihtsat ja arusaadavat olemasolu, millesse võis sundmused reastada. Kõik selle kriisid, streigid, tulistamised, putšid, demonstratsioonid jäid vastuoluliseks ja segadusse ajavaks. Kunagi ei saanud päris selgeks, milles õieti asi oli. Ei saanud vaimustust tunda. Ei suudetud isegi mõista.”
Väga põnev oli lugeda n-ö lihtsa inimese vaatenurka, kuidas Saksamaa ta silme all muutus. Liikumapanevaks jõuks oli taaskord see, et tekkis kriitiline kogus noori mehi, kellel polnud rakendust. Kui oli esimene ilmasõda, siis sõdimise ajal oli kodus neil midagi teha, oli millele kaasa elada. Sõda sai läbi, siis hakkas neil igav. Oli vaja teha midagi huvitavat, prooviti spordi ja muu arvumaagiaga, kuid ka see ammendas end ühel hetkel. Sõja ajal õpiti uusi märksõnu, „ultimaatum“, „mobilisatsioon“, „allianss“, „Entente“, elati kaasa omade pingutustele. Sõda oli kaugel, eemal, üsna turvaline. Kõik see sai läbi – ja mis nüüd edasi? Rahutu vaim hakkas otsima väljundit, ning leidis selle õllekeldriagitaatoris.
Ka leiab siit raamatust omal ajal antud vahetuid ja teravaid hinnanguid, mida on ajalugu praeguseks korduvalt ja korduvalt tõestanud.
“Viimane, mida lühike Rathenau-episood järeltundena endast maha jättis, oli kinnitus sellele, mida olid õpetanud juba aastad 1918 ja 1919: sellele, et mitte miski, mida teevad vasakpoolsed, ei
õnnestu.”
Kokkuvõtvalt: ilukirjanduslikult kirja pandud väike eluloojupp, mille lugemine oli tõeline nauding. Mekkis keeleliselt hästi, oli huvitav taaskord mõtelda, et mis hullust on ikka inimkond läbi teinud. Kuna ajalugu kordub, siis peame meie, eestlased, ka vahel meenutama, et suurtele jõududele vastuseismine hakkab igast indiviidist ning iga ärapööratud pilk võib kokkuvõttes tähendada agressori võitu. Iga okas loeb.
