Marko Kivimäe arvates on Slava Kurilovi “Üksinda ookeanis” mitmes mõttes unikaalne teos, mille sarnast poleks osanud Argolt oodatagi.

——-

Kui raamatu sisu hästi lühidalt kokku võtta, siis juttu on Nõukogude Liidu okeanoloog Stanislav Kurilovist, kellel sai sellest režiimist ning maailmast kõrini. Aastal 1974 hüppas ta lestade ja maskiga Vladivostokist väljunud lõbukruiisil Filipiinide “lähedal” merre ja ujus mõne päevaga Siargao saarele. “Lähedal” on seepärast jutumärkides, et algne plaan jõuda kümne ujumiskilomeetriga kohale osutus kümme korda pikemaks ning sada korda raskemaks. Raamat koosneb põhilisest jutustusest ning toetavatest tekstidest, kus autor kirjutab lahti oma lapsepõlve ja veendumuste ning tugisammaste tausta.

Minu jaoks oli raamatus tegelikust loost jutustuses huvitavam elu kruiisilaeva pardal, kus alguses heast plaanist näidata nõukogude inimestele eemalt võõraid maid ja pidada poliitloenguid, sai kiirelt ohjeldamatu joomaorgia. Oli ju laevale kokku aetud palju noori mehi ja naisi, kiirelt lendasid punased kaelarätid taskusse ning suurem osa mehepoegi jõudsid harva tekile. Elu käis ikka kabiinihämarustes, kust kostis purjus lällamist ja armuhüüdeid, vahel harva tuldi värske õhu kätte ähmase pilguga kaugusesse vaatama, et seejärel jälle Dionysuse seltsi sukelduda. Kõik teadsid, et seda metsikut möllu on vaid mõneks nädalaks, seejärel tuleb karm naasmine tavaellu.

Väga nukralt humoorikas on lugu tulekahjuhäirest, kus õppus ja päriselu läksid sassi ning eriti napsused lõbusõitjad kainemate kapjade alla tallutakse. Kuidas laeva personal üritab seda loomaaeda ohjeldada ning haledalt läbi kukub, läheb mitmeid tunde enne kui kari taltub ja jälle aedikutesse naaseb, viinapudel näpus. Päris kurb pilt tegelikult, kui vähe on vaja inimese loomastumiseks.

Samal ajal, samas laevas on Stanislav Kurilov, kes plaanib põgenemist. Religioosne inimene, tegeleb joogaga ning on üldse vaimne inimene hing. Loksumine meres ei ole lihtne, kui energiat napib, siis näeb ta luulusid, on need nüüd religioossed nägemused või kurnatusest jampsimine, on juba lugeja hinnata. Samas eesmärk pühendab abinõu, kui surmamõtted saab jumala abil peast peletada, järelikult see meetod töötas tal päriselus edukalt.

Minu jaoks jäi see raamat jutustuse lõpuni mõnevõrra vastuoluliseks, ma isegi küsiks, et kas Argo taseme puhul on tegu teosega, mida saab liigitada ajaloo alla? Rohkem on see elukogemuse alla käiv lugu ehk, mis on küll üsna ära lörtsitud kategooria… aga hea küll, las see praegu olla. Ma ei taha siin isegi kassi värvi üle hakata keelt teritama, hiire püüdis ju kinni.

Edasine läks veel rohkem käest ära mu silmis. Ülejäänud osa raamatust on ajaleheartiklid, mille Kurilov on erinevatel hetkedel avaldanud. Kui jutustuses olid jooga ja jumal mingi piirini omal kohal, aitasid inimesel ellu jääda, siis eraldiseisvana mõjus autori vaimne jutt mitte just eriti haaravalt, mul läks ikka korduvalt mõte uitama. Sest kui ikka on juttu nägemustest ja levitatsioonist, siis jäi mu lattétass küll tühjaks. Teisalt oli huvitav teada, kuidas autor varem paastu harjutas, oma jutu järgi isegi kuu aega söömata, nädal joomata. Et kui ka murdosa sellest tõsi on, siis on arusaadav, kuidas ta meres ellu jäi.

Lõpupoole on väga mõnusaid ajastupilte autori lapsepõlvest Semipalatinskis ning elust sõjaväes, samuti mõned merepildid. Minul oli kahjuks küll tolleks hetkeks all kõva krunt jooga ja jumalaga, vähe raskeks kiskus raamatu lõpuni nautimine.

Kui aga keegi raamatut tühja koha pealt loeb ning religiooni ja jooga vastu on huvi pigem kesine, siis minu soovitus on läheneda raamatule nii:

1.. Lugeda selles järjekorras: “Lapsepõlve linn”, “Teenin Nõukogude Liitu!”, “Arkaadia”, “Öö merel”, “Meri”, “Tee”.

2. Siis põhiline jutustus nimega “Põgenemine”.

3. “Saateks” ja “Stanislav Kurilovi saatusest” juurde, kui on soov helikopterilt tausta saada.

4. Jätta lugemata peatükid “Jumal” ja “Jooga”. Või sirvida, kuidas sobib.

Siis on see raamat huvitavast olustikust ning ühe inimese loost ning juhtumistest. Välja jääb see osa, kus autor peidab üsna halvasti ära oma põlgliku ellusuhtumise, mis vägisi kipub olema “lilleke pasameres” tüüpi.

Kokkuvõttes: korra huvitav lugeda, kohati. Praeguse variandina oli raamat umbes pooles osas “okei”, ülejäänud oli uhhuumaiguline. Antud juhul on nuhtluseks kirjastus Argo muidu väga kõrge tase, kuhu Stanislav Kurilovi raamat sobib mu silmis üsna servapidi. Tegu on mitmes mõttes unikaalse teosega, seega soovitan raamatupoes kätte võtta ja natuke sirvida, äkki pakub huvi.

Goodreads 2/5 (“juhtub ka parimatel”)