Superlugeja loeb: “Ülemnõukogu XII iseseisvuse taastajana”

Marko Kivimäe luges läbi Tiit Made raamatu Ülemnõukogu XII iseseisvuse taastajana. Pildis ja sõnas:

Kõigepealt kiire ajalootund, kus kasutan Vikipeedia abi. “Eesti NSV Ülemnõukogu ehk Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu oli NSVL-i näiline Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan aastatel 1940-1941 ja 1944-1990. 8. mail 1990 nimetas Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks, mis jätkas oma tegevust kuni 1992. aasta Riigikogu valimisteni.” Kui nüüd tulla selle raamatu juurde, siis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseis taastas Eesti iseseisvuse. Kui veel siduda otsi kokku, siis Ülemnõukogu XII tegutses põhiseadusliku Riigikogu kokkukutsumiseni 30. septembril 1992 de facto Eesti Vabariigi parlamendina.

Autor Tiit Made oli Ülemnõukogu XII liige. Raamatus on palju pilte ja fakte, hästi hea vaade minevikku, kuidas siis ENSVst lahkuti ja Eesti Vabariigiks saadi. Sobib hästi kergemaks vahepalaks või meenutamiseks, kui tolle aja taust ning kogemus on olemas. Tiit Made juhatab pildis ja jutus läbi ajaloo, mis hakkab ehk kohati ununemagi, kuna vabadus ja vaba riik on muutunud millekski igapäevaseks ning täiesti normaalseks. Seda on ka näha ja tunda, kuna kohati ka Toompeal kiputakse tegema rumalaid otsuseid, kus ajalugu ei mäletata.

Kes siis Ülemnõukogus olid?
“Ülemnõukogu 105 liikme hulgas oli vaid 7 naist. 96 rahvaasemikku olid kõrgharidusega ja 4 keskharidusega. Üks Ülemnõukogu liige omas teaduste doktori ning 15 teaduste kandidaadi kraadi. Kõige rohkem eriala järgi oli insenere (27), siis agronoome(12) ja juriste (11).”

Juttu on ka mitmetest seonduvatest detailidest, näiteks ajakirjandusest. Kui praegu juba tükk aega on ajakirjandusest juttu pigem nukral või iroonilisel toonil, siis tollal olid asjad teisiti.
“Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis hoolitsesid valimiseelsete debattide rahuliku ja tasakaaluka õhustiku loomise eest Mati Talvik, Feliks Undusk, Aarne Rannamäe, Erki Berends ja Uno Maasikas. Nii elektroonilise kui ka kirjutava pressi suhtumist eelseisvatesse valimistesse kandis põhimõte, et hoiduti igasugusest siltide kleepimisest, kahtlase sisuga teabe edastamisest ja negatiivse informatsiooni vahendamisest. Tollased ajakirjanikud paistsid silma professionaalsuse ja eetilisuse poolest ning suhtusid intervjueeritavatesse lugupidamisega.”

Taaskord, väga ei tahagi raamatust pikka juttu teha. Seda peab ise oma käega sirvima ning minevikule mõtlema.
Kokkuvõttes: mul on raske seda raamatut alahinnata. Juba füüsiliselt konkreetne, suur ja tugev tükk, heal paberil ja kõvade kaantega. Sisu… see on lihtsalt muljetavaldav, kuidas on ajalugu niimoodi mõnusalt kokku korjatud, nauding lugeda ja vaadata.

Goodreads 5/5 (“loe, eestlane, loe”)