Kes muu kui Marko Kivimäe kirjutab seekord Boriss Sokolovi möödunud aastal eesti keeles ilmunud raamatust “Uue Venemaa sõjad: 1991-2019”. 👇
——————-
“Venemaa on ametlikult tunnistanud, et enne 30. septembrit 2018 langes Süürias 112 Vene sõjaväelast. Ilmselt kuuluvad nende hulka ka 15 sõjaväelast, kes hukkusid ööl vastu 18. septembrit 2018 omade poolt alla lastud signaaliluurelennukis Il-20M, ning 39 inimest, kes said 6. märtsil 2018 surma Hmeymimis Vene lennubaasi maanduma valmistunud transpordilennukis An-26, mille tulistasid väga tõenäoliselt alla ülestõusnud kantava õhutõrjesüsteemiga.”
Raamat, millest on mingis mõttes raske kirjutada, kuna suures osas on tegu suurepärase omalaadse õpiku või faktikogumiga. Seega mingis osas lugesin ma raamatut diagonaalis, püüdes hoomata faktide taga olevat loogikat ja muutust ajas. Samamoodi nagu Igor Taro igapäevaste sõjaraportitega, kus ka oluline osa on muutuses ja pikemas ajahorisondis.
Algul mõjus kergelt üllatavalt see, et autor hakkas rääkima Teisest maailmasõjast, mis oli ikka mõnevõrra enne aastat 1991. Kui aga tuli juttu sellest, kuidas tollal Venemaa võitis nii mõnegi lahingu ja oli kokkuvõttes võitjate poolel, kuna rullis vastastest inimmassiga üle, siis hakkasid mu peas tekkima juba teatud seosed. Päris hirmus igal juhul mõtelda, kuidas kohati kulutas Venemaa isegi kuni 15 korda rohkem inimjõudu selleks, et pikas plaanis sõda võita. Loomulikult saab tagantjärgi mõtiskleda, et suurema eesmärgi nimel pole ükski kaotus liig – aga ma sinna ei lasku.
Sest Sokolov räägib sissejuhatuses varasematest maailmasõdadest seetõttu, et aeg on läinud edasi aga suurt sittagist pole muutunud. Venemaa on endiselt koht, kus inimhing ei maksa kopikatki ning endiselt ollakse lähivälismaa suhtes nõuka-aegse suhtumisega. “Lähivälismaa” – laenan siin Kevin M. F. Platt’i sõnu: “ближнее зарубежье –, vene termin, mida hakati rakendama endiste liiduvabariikide vööndile, mis ümbritseb Venemaa Föderatsiooni läänes, lõunas ja idas, ulatudes Baltimaadest Kesk-Aasiani, ning kus elavad siiani suured venelastest ja venekeelsetest inimestest koosnevad vähemused.”
Korduvalt on juttu VF retoorikast, millega ikka ja jälle minnakse erinevaid piirkondi vabastama. Praegu on Ukrainas seni “erioperatsioon”, 1992. aastal oli Tšetšeenias “abinõu põhiseadusliku korra taastamiseks Tšetšeeni Vabariigis”, mille eesmärk oli ,,relvitustada ebaseaduslikud relvarühmitused”
Või kui rääkida sellest, kui palju langes Venemaa pool sõdureid ühes või teises konfliktis, siis ka selle kohapealt on huvitavaid konstruktsioone. Kui rääkida aastatest 2014-1015 Donetski, Donbassi kontekstis siis:
“Donetski separatistide ja neid abistavate Vene vägede kaotuste kohta ei avaldata mitte mingisuguseid ametlikke andmeid. Siinkohal tuleb meile appi rahvastikustatistika. Vene publitsistid ja teadlased ei ole suutnud anda eriti veenvat selgitust Venemaa elanike suremuse ootamatule kasvule: 2015. aasta esimeses kvartalis suurenes suremus tervelt 23 500 elaniku võrra ehk 5,2% võrreldes eelmise aasta sama ajavahemikuga, mistõttu surmasid oli 12,8% rohkem kui sünde. Samas ei täheldatud Venemaal 2015. aastal ei epideemiaid ega loodusõnnetusi. Kui suremuse kasvu oleks aga põhjustanud mõni struktuurne muutus Venemaa elanikkonnas, oleks see kestnud mitte kaks kvartalit, vaid märgatavalt kauem, kas või mõne aastagi. President Vladimir Putin pani selle seletamatu nähtuse nagu ikka Venemaa elanike järjepidevalt tõusva elatustaseme arvele. Inimesed olevat kauem elama hakanud, mistõttu olevat suurenenud ka eakamate vanuserühmade osatähtsus, kuid nendesse kuuluvate inimeste tõenäosus surra on ju suurem. Teoreetiliselt vastab see tõele. Tegelikkuses aga ei kasva suremus selle teguri mõjul ühe aastaga nii järsult siiski mitte kunagi. Liiatigi oli Venemaal eelmistel aastatel täheldatud sündimuse teatavat kasvu, mis avaldas omakorda vastupidist mõju.”
Kokkuvõtvalt: ma ei tahagi hästi raamatust rohkem kirjutada. Pealegi seda tasub ikka ja jälle uuesti avada ning siit-sealt sirvida. Pole ühekorralugemine, pigem vastavalt olukorrale ja huvile saab uurida mõnda konkreetset perioodi. Sokolovi töö on muljetavaldav, pealegi tahaks lugeda varsti juba täiendatud kaasaegset versiooni. Eks seni täidavad selle rolli Igor Taro facebooki-postitused, mis on oma põhjalikkuses sarnased.
Goodreads 5/5 (“suurepärane õpik”)
