Argo superlugeja Marko Zanev küsib: kuidas kirjutada sündmustest, mis ei tundu ajaloolised?Kas ajaloolased suudavad üles ehitada teistsugust narratiivi ja minevikupilti sündmustest, mille narratiivi kirjutavad asjaosalised suurel määral veel ise?
Selliste küsimustega hakkasin maadlema, lugedes Boriss Sokolovi venekeelsest käsikirjast tõlgitud raamatut. Boriss Sokolov käsitleb raamatus üheksat konflikti, kuid kindlasti mitte proportsionaalselt. Raamatu mahust üle poole käsitleb ainult kolme Venemaa sõda (Gruusias, Donbassis ja Süürias), mis on saanud ka kõige rohkem meedia tähelepanu nii Venemaal kui ka lääneriikides. Seetõttu on Boriss Sokolovi näol tegemist kaasaegse kroonikuga, kes on neutraalselt kirja pannud raamatus käsitletud konfliktidega kaasnevad inimkahjud ja sündmuste kronoloogia.
Olin üllatunud, et sissejuhatuses keskendub Sokolov hoopiski Punaarmee inimkaotustele Teises maailmasõjas. Alguses jäi mõistetamatuks just see, et kuidas Punaarmee ja Suure Isamaasõja kaotused on seotud uute sõjaliste konfliktidega. Samas annab sissejuhatus väga hea ettekujutuse autori metoodikast ning kirjutusstiilist. Kõigile autori stiil kindlasti ei sobi, samas on see ka hea lähenemine konfliktidele, mis pole veel lõppenud ning mille pikaajalist mõju ei ole veel võimalik analüüsida. Sokolov tunnistab ka ise, et tema eesmärgiks on taastada tema jaoks kõige usaldusväärsematena näivate allikate najal sõdade käiku ja tulemusi (lk 15). Sellega on autor ka edukalt hakkama saanud. Teksti illustreerimiseks on lisatud ka 4 kaarti. Kaardid olid väga teretulnud materjal, andes ülevaate, kus täpselt asub Lõuna-Osseetia, Donetsk, Transnistria ning kus toimusid olulisemad lahingud Tšetšeenias. Oleks soovinud aga täpsemat kaarti Transnistria konflikti paremaks illustreerimiseks.
Raamatus tuleb välja autori hea oskus analüüsida inimkaotuste hulka läbi temale kättesaadavate materjalide, eriti olukorras, kus osapooled ei pea kaotuste üle mingisugust keskset arvestust. Väga huvitav on Sokolovi analüüs Donbassi sõja Venemaa inimkaotuste kohta 2014.-2019. aastal. Kuna Venemaa eitab oma osalust Donbassi konfliktis, ei avaldata Vene vägede kaotuste kohta mitte mingisuguseid ametlikke andmeid. Seetõttu on Sokolov uurinud hoopis Venemaa rahvastikustatistikat, kus tuleb välja elanike suremuse ootamatu kasv 2015. aasta I kvartalis, mil Venemaal ei olnud mingeid epideemiaid ega loodusõnnetusi (lk 140). See tähendab, et Donbassis surnud Vene kodanikud hajutati erinevate loomulike põhjuste vahel ära (südame-veresoonkonna haigused, pahaloomulised kasvajad jne). Lisaks sellele aitavad Venemaa hukkunute arvu välja selgitamisele kaasa ka pensionifondi andmed selle kohta, kes saavad toitjakaotuspensioni, kuna toitjakaotuspensioni makstakse peaaegu eranditult ainult surma saanud sõjaväelaste ja siseministeeriumi töötajate sugulastele või omastele (lk 157). Ning toitjakaotuspensioni saajate arv suurenes Venemaal 2015-2017. aastal ligi 80 000 võrra, mida saab seletada ainult Donbassi sõja mõjuga (lk 157). Just taoline andmete salastatus teebki kaasaegsete sõdade uurimise keeruliseks.
Ülekaalukalt kõige põnevam oli lugeda Sokolovi analüüsi Ukraina ja Vene vägede tugevustest ja nõrkustest seoses tegevusega Donbassis. Sokolov analüüsib just seda, mis muutuseid peab Ukraina oma sõjaväes läbi viima, et üles ehitada motiveeritud ja kõrge võitlusvõimega sõjavägi (lk 150-155). Raamatus tõdeb Sokolov päris mitmes kohas, et Venemaa armee väejuhatus toetub tihti vanadele Punaarmee taktikatele, mis uues olukorras ei vii aga loodetud eduni (lk 106,108). Edu sõltub tihtipeale ka sellest, kes on Vene armee vastas. Seda näitab ilmekalt Sokolovi Gruusia ja Donbassi konfliktide võrdlus.
Mis on Venemaa agressiivse välispoliitika peamine põhjus? Kas tegemist on suure naaberriigi sundkäikudega või impeeriumi edasise lagunemise poolparatamatu kaasnähtusega nagu on kirjas raamatu tagakaanel? Kas tegemist on maailmavalitsemisele keskendunud poliitika taaselustumisega (samuti raamatu tagakaanel)? Lugeja (minu meelest) nendele küsimustele otsest vastust ei saa, kuid Sokolovi raamat on hea sissejuhatus ja omamoodi ka meeldetuletus nende konfliktide sündmuste käigust.
Jõudes tagasi oma arvustuse alguses esitatud küsimuste juurde, pean tunnistama, et Sokolov on kaasaegse kroonikuna teinud väga head tööd, et üles leida kõik vajalikud artiklid ja infokillud, et sündmuste käigust anda adekvaatne pilt. Omamoodi huvitav kogemus oli näha viidete seas ka Facebooki postitusi. Akadeemiline ajaloolane kindlasti seda heaks ei kiidaks, kuid kui materjalid on salastatud ja kättesaamatud, on tegemist omamoodi sündmuste kaasaegsete esitatud kajastusega, mis hilisemates põhjalikemates analüüsides aitavad ajaloolastel ka oma narratiivi paika panna.
