Marko Kivimäe võtab superlugeja ametit väga tõsiselt: muudkui loeb! Mida leidis Marko Daniel J. Levitini raamatust “Valede välimääraja: kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul”, seda loe siit:
—————–
Autor Daniel J. Levitin on neuroteadlane ja psühholoog. Raamat räägibki sellest, mis pealkirjast kohe vastu vaatab – kuidas tänapäeval saada aru, kas keegi hämab või mitte, kas silma jäänud põrutav uudis on ilmselt tõene, või tasub veel tausta uurida enne oma FB seinale postitamist. Võin kohe etteruttavalt ära ütelda, et selle raamatu läbilugemine ei tee kedagi eksperdiks, kes suudab kiirelt langetada eksimatuid otsuseid, pigem on oht, et ollakse veel rohkem segaduses teinekord. Mis ongi kaasaegne reaalsus – me räägime igalpool võimalikkusest ja tõenäosustest, maailm pole must ja valge. Kõik oleneb.
Raamat algab peale matemaatikaga, kus õpetatakse, kuidas lugeda graafikuid, kuidas saada aru, kui hämatakse. Mis on keskmine, mis on mood, protsent ja protsendipunkt. See osa oli ühtepidi selgelt arusaadav ja vajalik, teisalt… igav, jättis mulje nagu keskmiselt “okei” õpik. Lisaks on tekstis vahepeal segi arvud kirjutatud numbritega, vahepeal sõnadega – päris tüütu oli aru saada, kohati lõingi käega, kui autor järjekordset keerulist skeemi punus ning parajalt tüütu oli aru saada, mida ta nüüd mõtleb.
Eks see raamat on nagu paljud teised, samalaadset kriitilise mõtlemise detaile on igalpool, vahet pole kas tigedas kokas või pahateaduses. Selles mõttes ega mu jaoks midagi uut ei olnud, pigem igasuguste teada-tuntud asjade järjekordne meeldetuletamine pluss huvitavad näited. Ega ma ise lähen ka vahel infograafikute õnge, eriti kui nad ongi osavalt esitatud. Mulle meeldiski tegelikult kõige rohkem uudsuse mõttes see matemaatika-osa, kuna seal oli päris huvitavaid olukordi välja toodud, kuidas info tarbijaid saab lollitada. Kõiki ei teadnudki. Kogu muu osa, mis keskendus allikakriitilisusele ja maailma hindamisele, oli mu jaoks nii palju läbinämmerdatud, et vahel mõnda kohta isegi sirvisin vaid põgusalt, kuna “jajaa, see oli ju hiljuti “Kes kardab vaktsiine?” raamatus kirjas”. Mulle meeldis autori stiil ja olemus, ta ei peenutse ning ütles otsa välja, et “tõejärgse”, “libauudiste” ja muude viisakate ja poliitkorrektsete väljendite asemel peaks kasutama otsekohesemat “valet”.
Samal ajal oli mul lugemise ajal natuke nukker meel, kuna sedasorti välimäärajaid peaks mu hinnangul lugema hoopis teised inimesed, kes ei suuda eristada uhuuudised.ee ja näiteks ERRi Novaatorit. Ega mis seal salata, tänapäeval ongi vastikult keeruline aru saada, et mis on tõde ja mis mitte, seega ma ei panegi pahaks, kui armastavad lapsevanemad on kimpus ja segaduses, on siis nüüd vaktsiinid autismi tekkimises süüdi või mitte (ka sellest on siin raamatus muide juttu). Küll mõistan aga ma hukka valetajad, kes hädaliste pealt raha teenivad.
Kohati ongi keeruline aru saada, mida uskuda, mite mitte. Kui kasvõi vahel me mõtleksime hetke, kas loetud artikkel on ikka usaldusväärne või mitte, siis oleks maailm üks parem koht, vähemalt meie endi jaoks. Minu arvates. Aga ka autori arvates, ütleb ta üsna raamatu lõpus ju nii:
“Väidete kontrollimiseks kulutatud aeg pole lihtsalt hästi kulutatud aeg, seda tuleb pidada osaks meie kõigi endastmõistetavast kohustusest. Into hankimine ja uurimine, milleks vanasti kulus tunde ja nädalaid, võtab nüüd aega sekundeid. Säästame arvutu hulga tunde, mis kulusid raamatukogudes ja kaugel asuvates arhiivides käimiseks, tuhnimiseks paksudes raamatutes, kust otsisime üht lõiku, mis vastaks meie küsimusele. See endastmõistetav kohustus, mida me kõik peame avalikult tunnistama, tähendab, et osa info hankimisel säästetud ajast kasutataks info korralikuks kontrollimiseks. Nii nagu on raske usaldada inimest, kes on valetanud, on ka raske usaldada oma teadmisi, kui pool sellest osutub kontrateabeks. On fakt, et just praegu õilmitseb kontrateave Facebookis, Twitteris ja blogides …. kõigil poolformaalsetel platvormidel.”
Goodreads 4/5 (“meeldiv ja vajalik raamat”)
