Argo superlugeja Marko Kivimäe tegi otsa lahti ja luges läbi Eduard Laamani raamatu “Vapside vandeselts”. Vaata, mida Marko arvab 👇

Kui nõuka-aeg otsa sai ja tuli praegune vaba riik, siis koolis neljandas klassis võeti äkiste ette Eesti esimese Wabariigi ajalugu. Mäletan, kuidas õpetaja luges seda ette mingitelt oma A4’jadelt, kohati lasi meil vihikusse lehekülgede kaupa olulist osa ümber kirjutada. Ega tollal 11-aastase jõmpsikana ei osanud seda täies mahus aduda, see oli selge, et tegu oli millegi täiesti uuega ja eriskummalisega. Kõik see, kuidas omal ajal kodanlikus majanduses läks hoopistükki järjest paremini, mismoodi inimesed elasid – põnev-põnev.

Vabadussõjalased ehk lühendatult vabsid või vapsid oli juba tollal mu jaoks huvitav liikumine ja periood. Ega ma enne selle raamatu lugemist väga palju enam ei mäletanud ega polnud ka sihikindlalt juurde uurinud. 12. märtsi 1934. aasta riigipöördekatse oli meeles, samuti sellest ajast peale hakanud vaikiv ajastu, kus enam Riigikogu kokku ei lubatud tulla ning sisuliselt Päts ja Laidoner riiki juhtisid. Aga mis just vapside maailmas täpsemalt toimus – üsna tume maa. Seega võtsin hea meelega ette Eduard Laamani raamatu, et end harida. Käsikirja enda ajalugu on huvitav, kuna tuli välja Kehras ühe maja pööningult ning ega tegelikult sada ja üks protsenti kindel polegi, kas eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane Eduard Laaman selle autor on. Kuna aga põneva pööninguga maja oli Laamanide jagu, siis on suur tõenäosus, et autor on tuvastatud.

Kirjutatud on see ilmselt ajavahemikus pärast vabadussõjalaste teist protsessi (mai 1936) ja enne Rahvuskogu töö lõppu (juuli 1937), kuna ’37 aasta suvel otsis võim juba endiste vapsidega kompromissi ning proovis rohkem koostööd teha. Raamatu autor on väga tugevalt vapside “vastu”, kui hästi üldiselt ütelda, erakordselt kriitiline ning võrdleb neid tihti fašistidega. Jällegi tasub arvestada, et mis ajast on see tekst pärit, kuidas liikus info tollal ja mida oleme me saanud praeguseks ajaks teada. Igaljuhul oli väga huvitav lugeda seda käsikirja, mis on ilmunud täiesti toimetamata kujul, kuna ega praegu enam tea, kuidas oleks seda omal ajal toimetatud. Stiili on mõnevõrra ühtlustatud (näiteks algselt oli raamatu nimeks “Wapside vandeselts”) aga kõik muu, ka veidrad keelendid ning trükivead, on alles.

Minu jaoks oligi raamatu suurim võlu pidev ja tihe omaaegsete ajalehtede ja sõnavõttude tsiteerimine ning nende sidumine muuga, mis samal ajal nii Eestis kui maailmas toimus (näiteks Soome Lapua liikumine, kommunismivastane rahvaliikumine aastatel 1929–1932, mingis mõttes vapsidega sarnane). Tegelikult ongi pigem meeldiv, et see raamat on mõnevõrras toores, rohmakas ja silumata, kuna täpselt sellisena see eelmise sajandi kolmekümnendate lõpupoole Laamanile paistis. Näiteks siis selline mõte leheküljelt 62:”Kõik diktatuurid ja isevalitsused on seepärast peaasjalikult sõjalikud valitsused, kes püsivad seni, kui neil sõjaliselt hästi läheb, ja sõjaõnne pöördumisel haledalt kokku varisevad, sest et nad oma rahva siseelu organiseerida ei jaksa, nagu seda veel hiljuti nägime tsaari Venemaast. Seepärast on “juhi põhimõttele” rajada väikeriiki, kes sõjalisi vallutamisi ei saa taotleda, lausa mõttetus.”

Laaman räägib siin palju vabadussõjalaste häälekandja „Wõitluse“ populistlikest lubadustest, kus toonitatakse, et mitmetes riikides on sama kriis ning lahenduseks on valitsuste minemapühkimine, majanduses puuduolev raha (taustal on ju üleilmne majanduskriis) saadakse minemapekstavate kukrutest. Eks 1933. aasta rahvahääletusel hääletasid ka paljud protestiks poolt, et näidata oma meelsust valitseva võimu osas, mis tõi omakorda kaasa tollal valitsenud Jaan Tõnissoni valitsuse tagasiastumise. Seda kõike kasutasid muidugi vapsid oma jaoks ära, sarnased jooned on olnud läbi ajaloo, on ka praegu nii, kus kasutatakse poliitiliste jõudude poolt hetkeolukorda ära vastavalt oma agenda jaoks, ilma üldse pikemale tulevikule mõtlemata ning aastast aastasse oma sõnu süües.

Peale lugemist tekkis mul tunne, et peaks natuke lugema ja uurima ka kaasaegsemat vapside käsitlust, kus vaadatakse kõik seda kaugemalt, distantseerumalt. Eks ma lugesin selle raamatu kõrvale ka Vikist natuke, tonaalsus oli kohati erinev aga suhtumine laias laastus sama. Aeg kipub andma arutust, on oma koht värskel, kohati emotsionaalsel ja kiirel ajalookäsitlusel, on rahulikumal ning üle pikema ajahorisondi vaataval. Laamani käsitlus ongi vbolla huvitavam just seetõttu, et kuidas tollal kogu see maailm talle paistis, ta äge toon ning sallimatus on võluvad. Vaatlus ei peagi olema alati neutraalne ja poliitkorrektne.

Veel üks näide raamatust:
“Vähem naiivselt ja rohkem ettevaatlikult hakkas fašismi Wõitluses jutlustama ajaloolane J. Libe. Sel oli juba rohkem arusaamist “taktikast”. Ta sai aru, et fašismi ja rahvussotsialismi kardetav on Eestis nende õigete nimede all jutlustada, sest et rahvas liig vara võib taibata, mida nad õieti tähendavad. Selle pärast ristis ta oma fašismi ümber “rahvusriikluseks”, kuigi ajaloolasena pidi teadma, et see mõiste pole fašistlikust, vaid liberaaldemokraatlikust mõtteilmast. Vabadussõjalaste likumise siht olla meie väärdemokraatiat asestada uue demokraatiaga – rahvusriiklusega, mis looks Eesti rahvuse tervikluse – natside Volksgemeinschaft’i (Wõitlus, 15.07.1933).”

Ning kõige lõppu pikem tsitaat, mis minu jaoks näitab hästi Laamani terast pilku, mis pole tingimata erapoolik:
“Niisiis oli „juhi põhimõte” vapsidel mitte ainult nime järel, vaid ka tegelikult läbi viidud ja A. Sirk oli vapside tõelik, peaaegu piiramatu juht ja diktaator. Mis omadused teda seks tegid? Kuni vapside liikumiseni ei olnud ta millegagi silma paistnud – ei sõjas, kus ta poisikeseohtu reamees-vabatahtlikuna oli paar kuud kuulunud rindeosasse, ei ka hiljem ülikoolis ja eraelus advokaadina. Politilist tegevust oli ta esmakordselt otsinud asunike koonduses, aga nähes, et sealt nii pea riigikogusse ei pääse, oli sellest loobunud. Vabadussõjalaste Liidus tõusis ta varsti esimestele kohtadele. Seal märgati tal olevat suur auahnus ja hell, peaaegu haiglane enesetunne.
Oma lüheldasest kasvust hoolimata torkas ta silma ülierutatud hüsteeriku ilmega. Ta tegi mulje, nagu Prantsuse revolutsiooni tegelane Desmoulin naljatas Saint Justi üle: “Ta kannab oma pead nagu püha sakramenti.” Hiljem kinnivõetuna osutus ta neurootikuks, kes kannatas mitmesuguste maaniate all.
Neuroloog prof. Puusepp on tähele pannud, et kõik revolutsioonilised liikumised mobiliseerivad kohe kõik psühhopaatilised ollused, kusjuures ülierutatud hüsteerikud tormavad eel, tahtejõuetud neurasteenikud jooksevad nende järel.Nagu Hitlergi, avastas Sirk endas ladusa rahvakõneleja ja demagoogi. Tema kõne ei hiilga ei loogika ega eruditsiooniga. Selle eest ligub ta täielikult oma massikuulaja tasapinnal. Maksku mis maksab oma kuulajatele meeldida – see on tema peamõte.Nagu Hitlergi, pole Sirk vapside liidus mitte olnud ideede ülesvõtjaks. Seks vajas ta enda körval inspiraatoreid. Üks esimene nendest, L. Tõnson, pidas iseennast tõelikuks vapside juhiks ja Sirgu poolt tahaplaanile tõrjutud, sattus hiljem temale isiklikku vastasrinda.” (lk 59)

Lühidalt: mulle meeldis väga ning ärgitas ka natuke rohkem ajalugu uurima.
Goodreads 5/5 (“väga-väga meeldiv”)