#argoajalugu hoolas superlugeja 😉 Marko Zanev tegi otsa lahti Inna Põltsam-Jürjo raamatuga “Viin, vein ja vesi”. Lugege ja nautige!
Esiteks, ärge laske ennast raamatu pealkirjast eksitada. Eestlaste lemmikjook õlu on raamatus väga olulisel kohal. Samas kui veest räägitakse möödaminnes. Mind selline kergelt eksitav pealkiri ei häiri. Stiililiselt kõlab see kindlasti paremini kui “Viin, vein ja õlu”. Muretseda pole vaja ka neil ajaloohuvilistel, kes soovivad lugeda ajalooliselt uuemate jookide kohta (kohv, džinn, rumm ja tee). Ka need on ära mainitud, kuigi oluliselt väiksemas mahus, kui meile tuntud kuulus kolmik.
Teiseks, Inna Põltsam-Jürjo on Eesti juhtiv argielu uuriv ajaloolane ja tema sorav, lihtne ja arusaadav keel teeb selle raamatu vägagi nauditavaks lugemiseks. Inna Põltsam-Jürjo on teemaga tegelenud alates 1996. aastast, mil ta kaitses oma magistritööd pealkirjaga “Söömine ja joomine hiliskeskaegses Tallinnas.” Autori 25-aastane uurimiskogemus tuleb seda raamatut lugedes tõesti välja!
Ajalooliste sündmuste puhul köidavad nii minu õpilaste kui ka täiskasvanute meeli n-ö “suured sündmused” – revolutsioonid, sõjad, hukkamised jms. Juba kuuendas ja seitsmendas klassis soovivad mu õpilased, et me räägiksime Hitlerist ja Stalinist, unustades ära reformatsiooni, Liivi sõja, Vana-Kreeka filosoofia ja demokraatia. Meie elu on aga palju argisem. Mis transpordivahendeid me kasutame? Kus me töötame? Kuidas me töötame? Kuidas me suhtleme? Mida me joome? Mida me sööme? Just selles valdkonnas on Inna Põltsam-Jürjo oma teostega säranud, rääkides argipäevast kaasahaaravalt, nii et see köidab võimalikult paljusid. Ajaloos võime rääkida suurtest narratiividest, kuid elu on palju argisem, kui me tahame endale tunnistada.
See raamat annab paarisaja leheküljega ülevaate kesk-ja varauusajal toimunud muutustest Eesti joogikultuuris. Käsitletakse jookide valmistamist, müümist, tarvitamist kui ka väidetavat mõju tervisele. Peatükkide ülesehitus on väga järjepidev, alustades jookide esmakordsest mainimisest Eestis, tutvustades joogi ajaloolist tausta ning liikudes edasi erinevate joogisortide juurde ja lõpetades nendega seotud tavadega. Raamat paistab silma ka väga heade illustratsioonide poolest. Esindatud on nii pildid joomisega seotud esemetest kui ka 18. ja 19. sajandi talupojaelu. Illustratsioonide mitmekülgsus on selle raamatu väga tugev pluss. Põnevad vahepalad on raamatus välja toodud erinevad joogiretseptid (nii õlu, mandlipiima kui klaretti), tekitades kiusatust ka ise õlut pruulida. Õlle pruulijatel tasub seda raamatut kindlasti sirvida. Usun, et üks mõnus, keskaegse retsepti kuid kaasaegse tehnoloogiaga valmistatud õlu võiks vägagi hästi müügiks minna!
Kõige põnevam oli lugeda kesk- ja varauusaegseid arvamusi jookide tervislikkuse kohta. Raamatust saab teada, et keskajal keelati näiteks katku ajal piima juua, ning lubatud oli ainult mandlipiim (lk 41). Mandlipiima õpetus on loomulikult ka raamatus olemas. Paljude ravimite koosseisu kuulus ka vein. Veinis keedetud porrulauku soovitati määrida haavale, sest see pidi aitama haaval kinni kasvada (lk 102). Rasedatele soovitati piiri pidada töötamise ja ravimite tarvitamisega, kuid lapseootel naine pidi kindlasti head veini jooma ja norutunde eemale peletama (lk 102). Keskajal soovitati ka loomu poolest külmadel inimestel rohkem veini juua (lk 102).
Kõige põhjalikumalt käsitleb autor viina ja selle mõju ühiskonnale, mis on ka arusaadav, arvestades viinapõletamise suurt mahtu tsaariajal. Väga põnev lugemine on 1772. aastal ilmunud Wilhelm Hörschelmanni kirjutis “Pitsikese hämmastavast kasulikkusest”, kus ta pilkab sakslaste viinalembust ning seal on kirjas, et asjatundjad peavad võtma vähemalt 12 viinapitsi päevas (lk 131).
Kokkuvõttes on tegemist väga hea sissevaatega Eestlaste argiellu. Raamat aitab mõista, miks me hindame kohvi rohkem kui teed (tegemist on Saksa kultuuriruumi mõjuga), kuidas me parandasime veini maitset ning kui suur võis tegelikult olla alkoholismi probleem Eestis. Inna Põltsam-Jürjo oma tuntud headuses! Raamatu kõrvale sobib väga hästi ka Taani mängufilm “Järgmine ring” (Druk), lisades ajaloolise raamatu juurde ka tänapäevase mõõtme.