Suvi 1403. Kenilworthi lossis lebab haigevoodis teismeline poiss ja ootab, et tohter päästaks ta elu: opereeriks välja sügavale ta pähe tunginud nooleotsa. See poiss on Inglismaa kuninga Henry IV vanim poeg ja pärija. Ühel päeval saab sellest poisist kuningas Henry V. Temast saab valitseja, keda ülistab teda tundnud põlvkond, austavad need, kes tulevad hiljem, ning viimaks mütologiseerib William Shakespeare.
1413. aastal Inglismaa troonile tõustes pärib Henry kurnatud kuningriigi. Võimupööre, milles ta isa Henry Bolingbroke tõukas troonilt oma onupoja Richard II, on jätnud riigile parandamatud haavad, must surm näitab ikka veel hambaid, kuningriigi rahandus ning avalik kord vaevlevad sügavas kriisis.
Kuid vähem kui aastakümnega suudab Henry Inglismaa palet tundmatuseni muuta. Ta ühendab poliitilise kogukonna krooni selja taha, reformib kohtusüsteemi, panustab tugevalt laevaehitusse, surub maha vastuhakud ja kindlustab Inglismaa piirid. Ning lüües 1415. aastal Agincourt’i all puruks suurema ja paremini varustatud Prantsuse armee, ühendab Inglismaa ja Prantsusmaa kroonid.
Ehkki Henry V jõuab valitseda ainult üheksa aastat ja neli kuud, lahkudes siitilmast vaid kolmekümne viie aasta vanusena, mäletatakse teda kui kuningavõimu ülimat tippu: meest, kes tegi oma tööd täpselt nii, nagu seda tulebki teha.

Briti ajaloolane ja arvukate aime- ning ilukirjanduslike raamatute autor Dan Jones läheneb Henry V-le uudse nurga alt, andes põhjaliku ülevaate ka tema trooniletõusule eelnenud õpipoisiaastatest, printsi kujunemisest keskaegse Inglismaa suurimaks valitsejaks.