Üheksateistkümnenda sajandi alguses pea kogu Euroopat haaranud Napoleoni sõdades osales Venemaa poolel arvukalt Eesti alalt pärit baltisakslastest sõjaväelasi, kelle hulgas sõdis Vene armee kergeratsaväe koosseisus ka vanast Löwensternide suguvõsast pärit Eduard von Löwenstern. Noore Löwensterni sõjatee algas 1806. aasta oktoobris sissemarsiga Preisimaale, sellele järgnes mitu aastat tegutsemist garnisonides Kuramaal ja Poolas, 1810. aastast alates krahv Peter von der Pahlen Noorema adjutandina. Löwenstern tegi kaasa ka 1812. aasta kampaania ning seejärel liikus Vene armee 1813.-1815. aasta sõjakäigul läbi lahingumöllust haaratud Euroopa kuni Pariisini välja, kust ta sõja lõppedes viimaks Eestisse naasis.

Löwensterni mälestused paistavad silma võrratu avameelsuse poolest: ta kirjeldab üksikasjalikult vägede sõjateed ja tegevust, annab teada ühtviisi nii õnnestumistest kui ka ebaõnnestumistest, jutustab oma kaaslastest, kirjeldab läbitud paiku ja kohalikke olusid. Samas näitavad Löwensterni ülestähendused teda kui tüüpilist husaari, kes nautis seiklusi, õnnemänge, kaunite daamide seltskonda, duelle ja lööminguid ning sattus aeg-ajalt ka teda nii mõnelgi korral peaaegu laostanud kaardimängukire küüsi. Oma tavatult avameelsetes kirjapanekutes tunneb nii mõnegi vägitüki ja prassingu pärast tagantjärele häbi.
Eduard von Löwensterni mälestused kujutavad endast ajaloolist dokumenti, mis kätkeb ka killukest meie endi ajaloost. Need annavad elavalt edasi oma ajastu vaimu ja kirjeldavad ilmekalt Eesti juurtega baltisaksa sõjaväelase tegevust pea kogu Euroopat haaranud sõjalises konfliktis.

Eduard von Löwensterni mälestused ilmusid esmakordselt saksa keeles 1910. aastal parun Georges Wrangelli toimetamisel.