Kolm ajaloolasest autorit jälgivad Soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel. Nagu nende relvavennad Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu kogu ühiskonda – rahvust – ohustavale allakäigule. See visioon sisaldas rahvusmeelset, „tervendavat” liikumist, mis tooks tagasi kunagi ammu justkui eksisteerinud kuldaja. See looks uue, harmoonilisema ühiskonna, purustades vastuolusid õhutavad valgustuse ja liberalismi väärõpetused.

Selles raamatus pannakse küsimuse alla suurem osa, kui mitte kõik valitsevad ettekujutused Soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita. Autorid väidavad, et avalik fašism moodustas vaid väikese osa fašismi tegelikust mahust ja mõjuvõimust. Kõige olulisemad ja laiapõhjalisemad fašistlikud liikumised – Lapua liikumine (Lapuan liike), Isamaaline Rahvaliikumine (Isänmaallinen Kansanliike, IKL) ja Vabadussõja Rindemeeste Liit (Vapaussodan Rintamamiesten Liitto, VRL) – ütlesid kogu oma olemasolu vältel ametlikult ja jõuliselt lahti fašismist ja natsionaalsotsialismist, ajades samal ajal ise fašistlikku poliitikat.

Marko Tikka (s. 1970) on uurinud Soome kodusõda ja sellele järgnenud aega ning kirjutanud muuhulgas ka tänapäeva popkultuurist.

Aapo Roselius (s. 1975) on spetsialiseerunud Soome kodusõja küsimustele ning 1920. ja 1930. aastate ajaloole.

Oula Silvennoinen (s. 1970) on vaadelnud lähemalt Soome Teise maailmasõja aegseid valupunkte ja kirjutanud muuhulgas tuntud töösturi Gösta Serlachiuse eluloo. 2009. aastal ilmus eesti keeles tema raamat “Salajased relvavennad: Soome ja Saksa julgeolekupolitsei koostöö 1933-1944”.