Ravi

Carlo Gébler

„Rahval on rohtusid, millel on suurem mõju kui tohtri ravimil.“

Aastaid abielus olnud Bridgetil ja Michaelil ei õnnestu lapsi saada ning naine loodab kogu hingest, et vana viljakusriitus toob talle kauaoodatud järeltulija. Kuid Tipperary rahvas kaldub üha enam arvama, et Bridgetiga toimub midagi väga kummalist ja mängus on sootuks teisest maailmast pärit vägi. Liiguvad sosinad haldjatest, keegi mainib kurje vaime, üks naaber teab, kuidas naine tema koormast vabastada, teine teab veel kedagi, kes oskab aidata. Külarahvas alustab ravimist.

Sada aastat hiljem lappab emata kasvanud poeg hiljaaegu surnud isa pabereid. Nende seast leiab ta vanad märkmikud ja üleskirjutused ühe naise ravimisest ja talle meenub lapsepõlves koos isaga tehtud reis muldvana ja jutuka mehe juurde.

Ajalooline romaan põhineb tõestisündinud lool 1895. aastast, mil Martin Cleary astus Iirimaal kohtu ette süüdistatuna oma naise Bridgeti surnuks põletamises.

Carlo Gébler (1954) on Iiri kirjanik, režissöör ja loovkirjutamise õppejõud. Ta on avaldanud mitmeid romaane, novelle, näidendeid ja memuaare.

Kui vähehaaval sai üha selgemaks, et ta rasedaks ei jää, oli ta kõigepealt kibedalt pettunud, et proua Whelani õlgnukust abi ei olnud. Kuid siis, külaskäigu üle järele mõelnud, meenutas ta vana naise viimaseid sõnu, kui ta kivil istus ja ainiti üle soo vaatas. „Tähtis on ainult see,” oli proua Whelan öelnud, „et sa usud, armastad ja oled hea, ja Jumala tahe järgneb, milline Tema tahe siis ka poleks.”
See pole Tema tahe, et ta Michaeliga lapsi saaks, otsustas Bridget. Nii et kuude ja aastate vältel leppis ta sellega, et on lastetu abielunaine, ning keskendus selle asemel Michaelile ja abielule. Haldjamaagia, mis mõjus nii hästi teistele, otsustas ta, polnud tema jaoks; ainult Jumal võis teda aidata ja tema ise ei saanud midagi teha.
Siis meenus talle, et Fethardi lähistel elab naine nimega Irene Callaghan. Mõned ütlesid, et ta on haldjas, teised rääkisid, et tema isa oli rändmustlane ning tema ema sai käima peale pärast seda, kui nad olid keset rath’i haldjakivil armatsenud. Kõige populaarsem selgitus Irene’i võimele oli siiski see, et tema isa oli Inglise sõdur, milles ei olnud iseenesest midagi halba, kui mitte arvestada, et rase olles oli Irene’i ema ühel päeval maha salanud tõsiasja, et ta saab lapse, ühe naabri kuuldes, kellel oli kuri silm ja kes nõnda loomuvastaselt kindlustas, et tema anne üsas kasvavale lapsele edasi antaks.
Nii et ühel õhtul pärast tööd sõitis Michael jalgrattaga selle naise maja juurde. Irene Callaghan elas väikeses, ent kenasti lubjatud majas keset metsatukka vanas mõisavalduses. Aknad ja uksed olid maaomaniku käsul erkpunaseks värvitud ja maja juures oli kaks ilusat lillepeenart.
Michael koputas, uks tehti lahti ja ta nägi hääbuvas valguses enda ees seismas väga tumedate kurbade silmadega vanaldast naist. Naine kutsus ta kööki, Michael istus rohelisele jõhvdiivanile, millel oli kuhjade viisi patju, ja rääkis naisele oma loo. Siis jõi ta piparmünditeed, samal ajal kui naine vana pruuni savipiipu tõmbas.
Viimaks ütles Irene: „Ma ajan selle korda,” ja nõnda sai Michael aru, et naine on nõus teda aitama.
„Mine nüüd. Jäta see minu hooleks. Sa ei tohi sellest kunagi kellelegi rääkida.”
Kaks nädalat hiljem lendas sepa ääsist vallatu säde ühe piiluja silma. Asjakohane karistuse meeldis Michaelile, talle tehtud ülekohus oli heastatud (sedavõrd, et nüüd kaotas ta huvi teiste riivatute vastu), uudis õigustas ühte tema sügavaimat usku ning saadud kinnitus pakkus talle suurt tröösti. Maailmas oli veel üks jõud, kui vaid teadsid, millal ja kuidas seda appi kutsuda.

Väljaande info:
Autor

Tõlkija

Riina Jesmin

Köide

Pehmekaaneline

Sari

Ajalooline romaan

ISBN

978-9916-704-11-0

Ilmumisaeg

Samast sarjast:

Sulle võib meeldida ka…