Jeesuse sündimise loo paljude eri versioonide hulgas paistab silma Jaakobuse protoevangeeliumist pärit tekst. Lugu algab üsna tavapärasel moel ja jutustab sellest, kuidas Jeesuse sündimise hetkel jäi kogu maailm seisma: linnud peatusid poolel lennul, karjuse käsivars tardus õhus ja tähedki lakkasid liikumast. Mõni hetk hiljem saabus sündmuspaigale keegi naine, kes suhtus kahtlusega väitesse, et Maarja on neitsi. Ta nõudis, et tal lubataks torgata sõrmed Maarja tuppe, et asja kontrollida. Selle peale põles ta käsi otsekohe söeks.

Niisuguseid lugusid Jeesuse sünnist ja elust leidus eri allikais ohtrasti. Erinevalt tänapäeva kristliku kiriku õpetusest ei olnud kristluse leviku esimeste sajandite jooksul üksmeelt, kes see Jeesus Kristus õigupoolest oli ja mispärast teda tähtsaks tuli pidada. Tegelikult oli Jeesuseid päris mitu. Oli näiteks Jeesus, kel oli kaksikvend ja kes rändas Indiasse, aga ka Jeesus, kes seltsis meelsasti draakonitega. Üks eriti hirmuäratav Jeesus ütles põlgusega lahti oma vanematest ja tappis kõik, kes julgesid tema vastu astuda. Miks me neist Jeesuse varasematest versioonidest siis nii vähe teame? Sellepärast, et alates neljandast sajandist hakkas kristluse peavooluks saanud suund kõigi teiste Jeesuse versioonide jälgi süstemaatiliselt kustutama, kuulutades nende õpetused apokrüüfilisteks ja nende järgijad ketseriteks. Need õnnetud kristlased jäid ilma kõigist õigustest, kogu oma varast ja kirikutest, ning juhtus sedagi, et neil tuli eluga hüvasti jätta.

Catherine Nixey „Ketserlus“ kirjeldab varaste kristlaste ettekujutuses eksisteerinud Jeesuseid ja nende lugusid ning näitab, kuidas nende kõrvale tõrjumise protsessi tulemusena jäi alles kõigest üks – see „tõeline“ Jeesus, keda me tänapäeval tunneme.

Catherine Nixeylt on varem eesti keeles ilmunud „Pimeduse aja algus“.