Kuidas jõuavad inimesed oma elus hetkeni, et vangistavad end omaenda koju, julgemata sealt lahkuda või isegi kardinaid eest tõmmata? Miks on nende hirm paisunud paranoiaks, et keegi soovib neile halba? Kuidas neid inimesi tagasi igapäevaellu tuua – ja kas see on üldse võimalik?

Väga kaua on arvatud, et paranoia all kannatavad üksnes raskete psüühikahäiretega inimesed ja selle jaoks puudub tõhus ravi. Aastakümneid paranoiat uurinud ja ravinud kliiniline psühholoog dr Daniel Freeman näitab, et see pole sugugi nii haruldane ning igaühes meist on olemas pisike paranoia-iva, mis üksnes ootab soodsat kasvuvõimalust.

Et märgata, kui ulatuslikult on levinud äärmuslik usaldamatus, ei pea olema psühholoog. Covid-19 leviku alguses Inglismaal tehtud uuringu põhjal toetasid suisa pooled osalejad vähemalt üht vandenõuteooriat. Paranoia ja usk vandenõudesse on usaldamatuse erinevad palged, kuid vandenõuteooriaid toetavad inimesed on palju suurema tõenäosusega ka paranoilise mõtteviisiga.

Hirm, usaldamatus, ärevus, luulud, paranoia ei mõju lõhestavalt ja hävitavalt üksnes inimsuhetele, vaid ka ühiskonnale. Vandenõuteooriad ringlevad võimsamalt kui kunagi varem ja emotsioonid on liigagi tihti tähtsamad kui tõendid.

Kuigi võib tunduda, et usaldamatus on imbunud väga sügavale, on siiski võimalik olukorda paremuse poole suunata. Autori osalusel on kliinilise paranoia all kannatajatele loodud elumuutev Feeling Safe raviprogramm ning virtuaalreaalsusel põhinev gameChange teraapia, mis mõlemad on osutunud väga edukaks.

Raamat sisaldab ka praktilist osa: autor annab lugejale võimaluse määrata testide abil omaenda usaldamatust ja kui skoor peaks olema soovitust suurem, jagab näpunäiteid olukorra parandamiseks.

Daniel Freeman on Oxfordi ülikooli kliinilise psühholoogia professor ja riikliku terviseuuringute instituudi (NIHR) uurimisprofessor.