Raamat käsitleb sündmusi Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Saksa okupatsioonivõimud viisid 1944. aasta jaanuaris Eestis läbi üldmobilisatsiooni ja sundisid eestlasi SS-vägedes võitlema pealetungivate venelaste vastu. Rindele ja tagavararügementidesse läinud mehed kujutasid ette, et annavad nii oma panuse Eesti iseseisvuse taastamiseks ja bolševismi pealetungi tagasitõrjumiseks. Teoses on kasutatud kapten Julius Made ülestähendusi ja dokumente mobilisatsiooni käigust ning aegadest, mil ta pidas viimaseid kaitselahinguid mandri-Eestis, lahkus oma meestega koos sakslastega Saaremaa kaudu Danzigisse ning viibis õppelaagrites Põhja-Saksamaal ja Taanis. Eestlastest komplekteeritud rügement oskas mööda hiilida sakslaste korraldusest minna idarindele ja andis end 5. mail 1945 inglastele sõjavangi. Raamatus on põhjalikult käsitletud Eesti sõjameeste viibimist interneeritute laagris Ukleis, kus nad oskasid end hästi sisse seada. Kuid Eesti ohvitseride omavaheline võimuvõitlus ja eestlaslik kadetsemine tõid kaasa olukorra halvenemise. Uklei laager likvideeriti ja mehed saadeti Belgiasse, kus sõjavangid pidid viibima tõeliselt karmides laagrioludes.