Ühendades ilukirjandusliku emotsionaalsuse ja haaravuse akadeemilise tõsiseltvõetavusega, annab see raamat igakülgse ülevaate Eesti elust viikingiajal. Arheoloogilistele leidudele ja kirjalikele allikatele tuginedes võtab autor vaatluse alla ümber Läänemere tekkinud ühtse sõdalassfääri ühes selle atribuutikaga, võimukorralduse ja ühiskondlikud struktuurid, kaubateed ja kultuurikontaktid. Lähemalt käsitletakse tollaste inimeste suhtumist siin- ja teispoolsusse, seni vähe tähelepanu pälvinud orjakaubandust Läänemere regioonis, igapäevaelu nii linnuses kui ka talutares, viikingiretki ja ristiusu tulekut.

Eestis kestis viikingiaeg umbes aastail 800-1025. Seda on enamasti kirjeldatud võrdlemisi enesekeskselt, kaasates naabermaid vaid pealiskaudselt ning kaugemaid alasid peaaegu üldse mitte. Samas oli see aeg, mil omavaheline läbikäimine muutus Läänemere maades ülitihedaks. Kaubateed, mis läbisid tänapäeva Eesti ala, tõid maailma esmakordselt nii jõuliselt koju kätte ja innustasid ka siinseid inimesi mujal ringi vaatama.

Marika Mägi raamat kõneleb mitte üksnes uljastest sõdalastest ja jõukatest kaupmeestest, vaid püüab kujutada tollast elu erinevate inimeste seisukohast, kujutab viikingiaegset elu-olu – hooneid, eluviisi, toitu ja riietust – niivõrd, kuivõrd sellest midagi teada on. Vähemalt Eesti saared ja rannikualad olid viikingiajal osa ühisest Põhjalast – samalaadsed relvad, ehted, ornamendid, rõivad, küllap ka kombed, tavad ja ühiskonnakorraldus, ehkki kõiki arvamusi ja oletusi viikingiaegse Skandinaavia kohta ei saa mõistagi automaatselt Eestile üle kanda.