Seekord võttis Marko Kivimäe ette Brian M. Fagani ja Nadia Durrani “Horisontaalse ajaloo”.

Superlugeja satsist teine raamat. Mul oli algul raske selle raamatu liigitamisega, on see nüüd ajalugu või teadus, aga kuna ilmus elava teaduse sarjas, no las siis olla nii. Eks raamat ongi mitut asja korraga, autorid, erialalt arheoloogid, viivad meid läbi ajaloo ning nende jutt on samal ajal nii teaduslik kui ajalooline (no totakas väljendusviis, aga ma ei oska paremini ütelda).
Huvitav on teada saada, et tekikott praegusel kujul tekkis umbes 1970nendatel, varem kasutati hästi palju linasid, viktoriaanliku voodi ülestegemine võis teenijal võtta vabalt pool tundi. Eks üldse on läbi ajaloo olnud erinevaid voodeid, tükk aega magati maas või siis koopapõrandal, võimalusel oli all soojenduseks-pehmenduseks veel midagi, peale võeti loomanahk. Või kui õpiti tuld tegema, siis tuli juurde tule ümber koos magamine. Eks see on suures osas oletusi täis, või siis on praeguste loodusrahvaste ning primaatide pealt vaadatud ja informeeritud eeldusi tehtud. Kindlamad teadmised hakkavad siiski peale ajast, mil kirjutamine rohkem levima hakkas. Aga ka siis on kohati infot väga vähe, kuna magamine oli tihtipeale lihtsalt üks osa elust. Samas jällegi, kõik olenes ajast ja piirkonnast.

Kui rääkida magamisasendist, siis ka siin on olnud mitmeid huvitavaid erisusi, kuni tänapäevani välja. Tiibeti rändrahvad magavad näiteks seni põlvili, Saharas mõnikord kükkis. Rembrandt magas näiteks sisuliselt püsti, poolistuvat asendit on ikka päris palju olnud.Kui voodist endast rääkida, siis ega tükk aega magati üldse põrandal. Olenevalt piirkonnast tehti seda päris kaua, Jaapanis uusajani välja. Pea alla sobis puuhalg hästi, seal võis olla õõnsus juuste jaoks. Põrandal magades muidugi pidi vaatama, et putukad igalepoole ei roniks, kuhu neil asja polnud.Või siis uni ise, mis on on ka läbi ajaloo olnud erinev. Industriaalajastu saabudes hakati magama õhtust hommikuni, varem magas talupoeg looduse ja pudulojustega samas rütmis, ülik magas nii nagu ise tahtis. Eks siin on ka igalpool omad erisused, päris palju on olnud mitmes etapis magamist, kus magati algul mõnetunnine jupp, siis oldi umbes sama kaua öösel ülal, palvetati või tegeleti muu põneva vooditegevusega ning magati jälle hommikukupoole mõnda aega.

Raamatus on eraldi juttu veel sünnist, seksist, surmast. Räägitakse sellest, kuidas amiši noored teineteist voodis tundma õpivad, noori eraldab puust vahesein ja mõlemad on täiesti riides. Vist isegi kõige huvitavam osa mu jaoks oli koos magamisest – kuna pikka aega oli nii, et näiteks kaubareisijad, ringiliikuvad poliitikud, rändmungad pidid puhkama, siis olid öömajades voodid tihtipeale jagatud. Selles polnud midagi seksuaalset, tavaline jagamismajandus koos vajadusega sooja ja turvatunnet saada. Või siis perede koosmagamine, eraldi puudutatakse vastsündinud ja “hällisurmasid”.

Raamatu stiil mõjus mu jaoks vahel natuke kuivalt. See oli kokkuvõttes huvitav lugemine ning autorite napp huumor kumas siit ja sealt mõnusalt läbi. Samas kuidas ma nüüd ütlengi… ma vist naudin ise natuke teistsugust lähenemist, rohkem mahlasemat. Isegi mitte väljenduviisi mõttes, pigem oli see raamat kohati natuke õpiku-maiguline. Jällegi – see pole üldsegi mitte halb, lihtsalt mu jaoks oli kokkuvõttes tegu “normaalse” raamatuga.

Seega lühidalt: oli huvitav, kindlasti tasus ühe korra lugemist.
Goodreads 3/5 (“meeldis”)