“Kuus aastat ülikooli ja alles üks raamat õpetab, kuidas õppida?”
Katri-Helena Allas luges Stanislas Dehaene’i raamatut “Kuidas me õpime?”
—
“Nagu ma arvasingi, tuli seekordne superlugeja lugemiselamus hoopis kiiremini. Aju enam pole nii väsinud ja ka selle raamatu teema on mulle loomuomasem. Samuti ei olnud see teos nii tapvalt sisutihe kui seentest rääkiv teos (sellest blogisin SIIN), mistõttu lugemine läks märgatavalt ladusamalt.
Nimelt on tegemist järjekordselt ühe prantsuse teadlase populaarteadusliku teosega, see teos vastab nimelt väga põhjalikult küsimusele, kuidas me siis ikkagi õpime, sidudes meeldivaks tervikuks neuroteadused, masinõppe arengu ja pedagoogika.
Raamat algab teoreetilisema osaga, kirjeldades, mis üldse on õppimine, keskendudes suuresti tehisintellektile ja masinõppele. See osa, ehkki vajalik, oli minu jaoks vähem “söödav” kui edasine. Kuigi olen oma elus masinõppega ääriveeri kokku puutunud (abikaasa tegi sellest omal ajal bakalaureusetöö, lisaks iseseisvalt juurde õpitud info), siis kogu see tehniline osa oli minu jaoks veidi liiga kuiv, kuigi omad terad leidsin ka sealt, eriti just need, mis puudutavad osi, kus inimene (veel) mäeekõrguselt masinatest eespool on.
Edasine läks aga aina paremaks. Autor kirjeldab detailset väikelapse arengut ja õppimist juba raseduse ajal ja esimestel kuudel, kummutades hulgaliselt valearusaamu, mis paraku päris levinud on (et vastsündinud on justkui tühjad lehed, tegelikult on nende peades juba üksjagu arusaamu maailma toimimise kohta) ning toob nende juures välja ka palju teaduskatseid. Minu jaoks oli ülatav see, kuidas testitakse imikute arusaamist elust – neile näidatakse midagi, mis kas vastab/ei vasta loodusseadustele/tõenäosusteooriatele ning lapse üllatuse järgi järeldatakse, kas ta ootas asjade sellist käitumist või olukorra sellist tulemust. Seeläbi ongi laste ajude kohta leitud nii palju põnevat, mida muidu pole suudetud testidega leida ning millest tihti on tehtud ka valesid järeldusi.
Kolmas osa, õppimise neli tugisammast, meeldis mulle veel kõige enam. Nimelt on see kõige tihedamalt seotud pedagoogikaga ja reaalse praktilise väljundiga. Autor toob välja need neli tähtsat tugisammast, mis on edukaks õppimiseks vajalikud: 1) tähelepanu, 2) aktiivne kaasatus, 3) vigade tagasisidestamine ja 4) konsolideerimine. Ta pöörab selles raamatu osas tähelepanu tänapäeva haridussüsteemi eelistele ja puudustele ning vähemalt korra toob ta positiivse lähenemise näitena Montessori kooli, seda põnevam oli täpselt lugemise ajal sattuda artiklile, kuidas Montessori kool erineb tavakoolist (selle link on SIIN). Loodetavasti on minu lapse kooliealiseks saamisel ka Tartusse Montessori kool avatud.
Lugemise ajal taipasin ma lõpuks olulisi asju, mis mul ülikooliajal tabamata olid jäänud. Nimelt, tervelt 6 aasta arstiõpingutega ei õppinud ma ikkagi korralikult õppima. Panustasin tihtipeale oluliselt rohkem aega ja väsisin rohkem kui rühmakaaslased, ent tulemused olid pigem keskpärased. Teost lugedes kirjutasin välja endale 3 viisi, kuidas päriselt oma õppimismetoodikaid parandada, et tulevikus õppimine efektiivsem oleks:
1. Kõige tähtsam osa õppimise juures on pidevalt ennast testida. Ma tegin ja kasutasin küll ülikooli ajal palju mõistekaarte(/flashcarde) ning nendega mu tulemused paranesid prekliinilises õppes küll. Kliinilises õppes, kui mahud läksid suuremaks ja rõhk põhiteadmistelt detailsemaks, oleksin pidanud nendega jätkama.
2. Oluline on õppimist hajutada pikema aja peale. Nagu autor ütleb – pigem õppida neljal päeval 30 minutit kui ühe korraga 2 h. Ma tahtsin korraga kõik tehtud saada ja eriti oluline oli mulle nädalavahetuste vabana hoidmine, ent see lükkas õppimise liiga tihti ühte hunnikusse. Tähtis on korrata, korrata, korrata!
3. Konspekti/õpiku mitmekordne ülelugemine ei tööta! See tekitab illusiooni parematest teadmistest, kui tegelikult testimise ajal on, kuna info salvestatakse sel moel töömällu, aga mitte sügavamale, mistõttu ei ole see vajalikul hetkel ikkagi kättesaadav. Seda konspektide ülelugemist tegin mina ikka väga väga palju, ka klassikaliselt hetk enne teadmiste kontrolli ning nüüd saan aru, kuidas tegemist oli suuresti mahavisatud ajaga.
Niiet – oleks ma vaid õpingute ajal süvenenud rohkem efektiivsetesse õpimeetoditesse! Sama teost luges mõned kuud tagasi ka minu õde, kes kirjutas Lugemise väljakutse gruppi, et tema oleks rohkem tahtnud teada täiskasvanute ajust ja õpistrateegiatest, ent minu meelest on paljuski raamatus kirjeldatust väga hästi rakendatav ka suurtel inimestel, mis sest, et otseselt pole seda sel viisil väljendatud.
Selliste teoste puhul hindan alati kvaliteetset kokkuvõtet/järelsõna, ja selles raamatus oli kenasti välja toodud, millised enamlevinud müüdid ja arusaamad teos ümber lükkas: lisaks eelpoolmainitud “laste aju kui tühi leht” müüdile kritiseerib autor ka tugevalt passiivset õppimist, mida eriti tihti just ülikoolis loengute näol harrastatakse. Kahjuks toob teos ka välja seda, kui vähe õpivad tulevased õpetajad pedagoogika teadust, ent on siiski lootusrikas, et tuleviku koolid suudavad õpilastele rohkem pakkuda, kui senised.
Igal juhul oli tegemist ääretult meeldiva lugemisega ning soovitan soojalt kõikidele (tulevastele) lapsevanematele, õpetajatele ja tehisintellekti huvilistele. Ära peab märkima ka selle, et teose kaanepilt on nii ilus ja köitev, et sobib raamaturiiulisse juba sisustuselemendina!”
Jälgi ka Katri-Helena raamatublogi Katiloog!