Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu

Stanislas Dehaene

Inimaju on õppimises ületamatu: aga kuidas õppimine toimub? Kas inimene ikka sünnib puhta lehena või suudame me õppida juba emaüsas? Kui suur osa õppimisvõimest on kaasasündinud ja kui palju me suudame seda tahtlikult suunata? Ja miks ei suuda masin õppimises ikka veel ületada imikut ega talle isegi lähedale jõuda? Inimese käsutuses olev õppimise aparaat on otsesõnu imeline ja Dehaene näitab kätte moodused, kuidas seda veelgi tõhusamalt kasutada.

Esimeses osas „Mis on õppimine?“ määratleb Dehaene, mida tähendab õppimine inimesele ja loomale – või ka mistahes algoritmile või masinale. Idee on lihtne: õppimine tähendab ühtviisi nii ränis kui ka neuraalsetes võrgustikes progresseeruvat välisest maailmast sisemise mudeli loomist.

Teises osas „Kuidas aju õpib“ pöörab ta pilgu psühholoogia ja neuroteaduse poole. Võib tunduda üllatav, kuid laps on tõepoolest „teadlane hällis“:  nad on õppimismasinad, kellele ei leidu konkurenti. „Väikelaste tähelepanuväärne intuitsioon keele, geomeetria, arvude ja statistika alal kinnitab, et nad on kõike muud kui puhas leht, tabula rasa. Sünnist alates on laste ajuvõrgustikud juba korrastunud ja loovad hüpoteese välismaailma kohta. Kuid nende võrgustikud on ka tähelepanuväärselt plastilised. Selle statistilise masina sees ei ole geenid ja keskkond vastandid, vaid ühendavad jõud. Tulemuseks on struktureeritud, kuid plastiline süsteem, millel on ainulaadne võime end ajuvigastuse korral parandada ja ajuvõrgustikke ümber töödelda, et omandada neid oskusi, mida evolutsioon ei suutnud ette näha, näiteks lugemine ja matemaatika.“

Kolmandas osas „Õppimise neli sammast“ kirjeldab Dehaene trikke, mille abil saab ajust teha senituntuist tõhusaima õppimismasina. Neli ülitähtsat mehhanismi ehk „sammast“ muudavad õppimisvõimet tohutul määral.
1. tähelepanu: närvivõrgustike kooslus, mis valib, võimendab ja levitab asjakohaseid signaale, suurendades nende mõju mälus sajakordseks.
2. aktiivne kaasatus: passiivne organism ei õpi peaaegu midagi, sest õppimine nõuab aktiivset hüpoteeside loomist, motivatsiooni ja uudishimu.
3. vigade tagasisidestamine: millal iganes tabab meid üllatus, et maailm ei vasta ootustele, liiguvad läbi aju veasignaalid. Need korrigeerivad mentaalseid mudeleid, elimineerivad ebakohased hüpoteesid ja stabiliseerivad kõige täpsemaid.
4. konsolideerimine: aja jooksul koondab aju selle, mille on omandanud, ja viib üle pikaajalisse mällu, vabastades niimoodi neuraalseid ressursse edasiseks õppimiseks. Siin mängivad ülitähtsat osa kordamine ja uni.

Viimaks pakub autor välja 13 konkreetset näpunäidet laste potentsiaali parimaks rakendamiseks. Väga lihtsad arusaamad mängust, uudishimust, sotsialiseerumisest, keskendumisest ja unest võivad parandada seda, mis juba niigi on aju suurim anne: õppimist.

Stanislas Dehaene on Prantsuse matemaatik, kes kaitses oma doktoritöö kognitiivses psühholoogias. Ta töötab Orsay ajukuvamise keskuses Service Hospitalier Frédéric Joliot of the Commissariat à l’énergie atomique, kus ta juhib kognitiivse neurokuvamise osakonda. 2005. aastast on ta eksperimentaalse kognitiivse psühholoogia professor Collège de France’is Pariisis. Ta on rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldanud üle saja teadusartikli ning pälvinud mitu rahvusvahelist auhinda. „Kuidas me õpime?“ on Dehaene’i teine raamat.

“Kuidas me õpime” pole tavaline raamat teoreetiliste ideedega õppimisest, vaid selle on kirjutanud üks praeguse hetke juhtivaid ajuteadlaseid Stanislas Dehaene. Raamat sisaldab väga värskeid arusaamu selle kohta, kuidas aju tegelikult õpib. Raamat on väga hästi loetav ja on keskendunud sellele, kuidas neid teadmisi ka praktikas rakendada. Kui tahame olla “kõige
targem rahvas”, siis see raamat on vajalik teadmistesüst kõigile, kellel ühel või teisel moel on haridusega kokkupuudet.
Jaan Aru, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor

Soovin, et oleksin seda raamatut lugenud varem. Miks? Koolitustel, kus õpetan suhtlemis-, koostöö- ja enesejuhtimisoskusi, kuulen sageli keskealisi inimesi ütlevat: „Oh, miks ma õpin seda kõike alles nüüd, kui ma olen juba 40 ja jõudnud teha elus nii palju vigu! Seda kõike peaks õpetama meile hoopis varem, juba koolis!“
Huvitav oli raamat ka mulle kui lapsevanemale, kolme lapse emale. Nagu autor ütleb, on perekond avatud seitse päeva nädalas ja seetõttu saab koolist paremini täies mahus ära kasutada iga muutust ärkvelolekus ja unes, õppimises ja teadmiste kinnistamises läbi harjutamise. Olen väga nõus ka selle autori mõttega, et koolid peaksid pühendama rohkem aega lapsevanemate koolitamisele, sest see on üks tõhusamaid sekkumisi: hästi koolitatud vanemad võivad õpetajatele olla hindamatud meeskonnakaaslased ning oma laste raskuste puhul nutikad vaatlejad.
Loodan väga, et raamatud, nagu see, aitavad meil kõigil lapsi ja noori nende arenguteel aidata.
Põhimõtted, mis on autori poolt selles raamatus välja öeldud, sobivad, nagu ta ka lubab, kokku mitmesuguste pedagoogiliste lähenemistega ja klassis praktikasse rakendamiseks on võimalik siiski ära teha päris palju.
Äärmiselt vajalik oli mulle see raamat kui õppematerjalide loojale. Olles pidanud looma õppeprogramme nii täiskasvanutele kui noortele, mõtlema välja, kuidas oleks kõige parem viis kaasata, innustada, teadmiste kohalejõudmist tagada, kinnitas see raamat minu rõõmuks mu seniseid teadmisi sellest valdkonnast, kuid pakkus ka uusi ja teaduslikult tõestatud teadmisi, millele õppematerjalide ja õppeprogrammide loomisel toetuda.

Elina Siilbek, haridusjuht ja koolitaja, koolitusfirma ERE Koolitus tegevjuht, Huvitegevuse ja Noorsootöö sihtasutuse juhataja, kolme lapse ema.

Väljaande info:
Autor

Tõlkija

Triin Olvet

Teadustoimetaja

Jaan Aru

Köide

Kõvakaaneline

Sari

Elav teadus

Ilmumiskuu

02

Ilmumisaeg

Samast sarjast: