Värske peremeditsiini resident Katri-Helena Allas soovitab Edzard Ernsti raamatut “Alternatiivmeditsiin”: “Näen selles teoses suurt potentsiaali veenda tavameditsiini poole neid, kes lihtsalt ei tea, kuidas käituda, on kahevahel. Kindlasti soovitan oma meedikutest kaasteelistele.”

—

Ilusat 1. septembrit kõigile! Üle 18 aasta ei alga mul see päev mitte koolipingis (okei, eelmisel aastal olin sel ajal praktikal, aga siiski tudeng), vaid hoopistükkis residendina. Mõned juba teavad, et otsustasin perearstinduse kasuks, kuigi varasemalt olin pikalt piilunud hoopistükkis onkoloogia (vähiravi) poole. Lühidalt öeldes meeldib mulle peremeditsiini puhul paindlikkus töötamise koha ja kolleegide suhtes, töö-eraelu tasakaal, hästi erinevate (nii demograafiliselt kui ka sümptomite poolest) patsientidega kokku puutumine, töö lastega jpm. Sellest kõigest peaks kunagi eraldi kirjutama.

Oma 6 õpinguaasta jooksul olen ma kokku puutunud märgatava hulga patsientidega – nt abiarstina/praktikandina PERHi keemia- ja kiiritusravi osakondades, Järvamaa Haigla EMOs, perearstikeskuses Tõrvas ning muidugi praktikandina haiglatsüklites Pärnu Haiglas. Mäletan selgelt üht onkoloogilist patsienti, kelle jaoks vähispetsiifilised ravivõimalused olid ammendunud, jäi vaid palliatiivne ehk toetav ravi. Mäletan, kuidas ta küsis minult otse “Aga mida Teie alternatiivmeditsiinist arvate? Kas on midagi, mida mul tasuks proovida?”. Noore ja kogematuna kogelesin talle vastuseks midagi ebamäärast, läksin aga temaga pärast uuesti rääkima ning ütlesin, et tõendeid, et alternatiivmeditsiini vahendid toimiks, on vähe ning osad meetodid võivad tekitada palju kahju. Kuna aga meie arstidena teda terveks teha enam ei suutnud, siis ütlesin, et ta võib kaaluda erinevaid meetodeid, kuid enne nende rakendamist räägiks ta kindlasti oma raviarstiga. See oli üks ekstreemsem näide, ent ka perearstikeskuses on tulnud ette olukordi, kus inimesed küsivad erinevate alternatiivsete viiside kohta ning ma olen jäänud üsna nõutuks.

Need kogemused tekitasid minus tunde, et kindlasti on vaja selle teema kohta lisaks õppida, et suudaksin olla oma vastustes kindlam ja patsientidele adekvaatset infot jagada. Seetõttu olin õnnelik, kui Argo superlugejana õnnestus mul enda valdusesse saada Saksa arsti Edzard Ernsti alternatiivmeditsiini puudutav populaarteaduslik teos. Ernst on alustanud oma arstiteekonda homöopaatia praktiseerijana, seejärel olnud “tavaline” arst, lisaks on ta uurinud erinevaid alternatiivmeditsiini meetodeid aastaid teadlasena. Ta ise väidab, et teos on pigem suunatud laiemale üldsusele, mitte meedikutele, aga mina isiklikult sain sellest raamatust küll väga palju.

Raamatu esimene osa on aga selgelt laiemale üldsusele, arstiõpingute jooksul sai nendest teemadest räägitud küll. Ent samas mõjus värskendava meeldetuletusena ning lisas ka palju uut. Nimelt räägib ta sellest, miks alternatiivsed meetodid ühtesid inimesi tõmbavad, teisi peletavad, kuidas kogutakse tõendeid erinevate sekkumiste kasulikkuse kohta, mis jääb tavameditsiinis patsiendi jaoks puudu ning mis on tõsised eetilised probleemid, millega alternatiivmeditsiin väljastpoolt vaadates silmitsi seisab (nt informeeritud nõusolek, mis tavameditsiinis on A ja O, on seal tihti olematu praktiseerijate endi teadmatuse ja ärihuvide tõttu).

Eraldi teemana on välja toodud ka, kuidas patsiendile nendes teemades nõu anda. Tulles tagasi minu varemräägitud loo juurde vähipatsiendi kohta, siis minu suhtumine langes autori toodud kategooriasse C – avatud meelega suhtumine, mida ta peab liiga vabameelseks. Autor leiab, et alternatiivmeetoditest rääkimisel peaks arst tuginema rangemalt tõenditele ning rohkem välja tooma nendega kaasnevaid ohte, eriti seda, mis puudutab tõenduspõhiste raviviiside kõrvalejätmist alternatiivmeetodite kasuks. Tihtipeale pole aga praktiseerivatel arstidel piisavalt teadmisi, et pädevalt infot edastada.

Teine osa sukeldub aga juba konkreetsetele meetoditele – nagu pealkiri ütleb, siis on neid kokku lausa 150. Sellise hulga teemade käsitlemise jaoks on autor valinud erakordselt konkreetse, ehk isegi napisõnalise stiili. Nimelt annab ta üksikute punktidega ülevaate meetodi olemusest, taustast, teooriast, mille abil praktiseerijad oma tegevust põhjendavad, olemasolevatest tõenditest/uuringutest ja nende tulemustest, meetodi kulukusest ja võimalikest kõrvaltoimetest.

Kokku on võetud see eriti lihtsalt – kategooriates usutavus, tõhusus, ohutus, maksumus, kasu-riski suhe annab autor meetodile hinnangud: kas positiivne , neutraalne/kaheldav või negatiivne . Viimane teeb eriti lihtsaks kiirel sirvimisel loetu meenutamise ning vajadusel saab selle abil patsiendile kiiresti nõu anda. Lugedes tekkis mul endal peas väike mäng, kus eelnevate kirjutatu põhjal katsusin ennustada, mis saavad olema autori konkreetsed hinnangud. Tihtipeale läks täppi ka!

Olles Saksamaalt pärit, on autor ilmselgelt keskendunud meetoditele, mis on sealpool (ja ka USAs) Euroopas rohkem levinud, näiteks oli palju juttu homöopaatiast (millega autor on ise oma tausta tõttu selgelt väga kursis), suur teema on ka Hiina meditsiin, mida ma ise ei ole siinmail niiväga tähele pannud. Muideks – raamatust tuli välja põhjus, miks Hiina meditsiin läänemaailmas viimaste aastate jooksul populaarsust on kogunud. Mitte seetõttu, et see oleks nii hea ja kasulik, vaid kuna tegemist on Hiina ühe tähtsa ekspordiartikliga, siis on nad väga huvitatud seda turundama. Sama seik kordus mitme kirjeldatud meetodi juures – turundus mängib ääretult suurt rolli alternatiivsete meetodite levikul, mis seletab ka seda, miks ma olen aina enam tähele pannud ka Eesti veebiväljaannetes sisuturunduse all sellekohast reklaami. Kahjuks mitte alati ka ainult sisuturunduse all. Lisaks veel see, et pseudoteadus vohab raamatuedetabelite müügitoppides.

Iseenda kohta avastasin, kui paljude meetoditega olen ma kokku puutunud. Meenusid mitmed seigad lapsepõlvest (nt homöopaatia suhkrupillid, kõrvaküünalde asetamine, soolakambrid jpm) ning ka abikaasa perekonnast (nt on mu äial uhkelt seinal refleksoloogia jalataldade kaart). Raamat aitas neid meetodeid mõtestada. Eesti lugejale on aga mõningaseks puuduseks mõningane Saksa- ja üldisemalt lääneriikide-kesksus, nimelt ei andnud mulle eriti palju juurde lood Saksa ravitsejatest ja nende ajaloolisest taustast, küll aga ootaks Eesti lugejana nt MMSi ja kahtlase ravitseja kaudu vereproovide abil kuskil kauges laboris määratud “toidutalumatuse” testid, mida olen siin näinud usinalt kasutatavat.

Kusjuures, huvi pärast panin otsingusse märksõnad “kiropraktik tartu” ja mida ma näen – selline teenus on ka lugupeetud erakliiniku Confido nimekirjas. Uurides leidsin seal veel nii mõndagi põnevat ja selgelt mitte tõenduspõhist.

Siiski, tõlkekirjandust lugedes peab sellega leppima ning palju oli ka universaalset, nagu suur hulk alternatiivseid “vähivastaseid” ja “kaalulangetamise” meetodeid, ka sisaldas see khmm ühe endise juurviljana tuntud isiku poolt propageeritud klistiiri. Lugedes isegi jahmatas, kui palju veidrusi on suutnud inimesed “tervendamiseks” välja mõelda, nt seoses selle sama klistiiriga on samm edasi veel olemas ka kohviklistiir, kus jah, lastakse inimesele taguotsast sooja kohvi sisse, on esinenud kõrvetusjuhtumeid.

Veel üllatusi – tuli välja, et kuigi on hunnikus meetodeid, mida teadus pole tõestanud/kõrvaltoimete tõttu ei soovitata, nagu nt homöopaatia, seesama Hiina meditsiin, kiropraktika ja palju-palju muud, siis on ka meetodeid, mis said autorilt kõigis kategooriates (usutavus, tõhusus, ohutus, maksumus, kasu-riski suhe) positiivse reaktsiooni ehk rohelise tule. Sellisteks näideteks sobivad muuseas lõhnav neitsikummel (ainult migreeni ennetamisel, aga kuna ise just sellega maadlen, siis hakkasin uurima, Eestis preparaadina ei turustata), visualiseerimine ja ka mitmed liikumisega seotud teraapiad, eriti kui viimased ei reklaami end kui absoluutselt kõigi haiguste ravijana.

Pikk jutt kokku võetult – ma väga-väga nautisin seda raamatut, tõesõna! Tunnen, et olen nüüd palju pädevam nendel teemadel kaasa rääkima ja patsientidele asjakohast infot jagama. Kindlasti soovitan oma meedikutest kaasteelistele. Algul mõtlesin seda soovitada eriti esmatasandi praktiseerijatele, aga nagu elu näitab, võib selliseid küsimusi tekitada patsiendil mistahes eriala arsti vastuvõtul.

Kindlasti on see huvitav lugemine ka laiemale üldsusele ning näen selles teoses suurt potentsiaali veenda tavameditsiini poole neid, kes lihtsalt ei tea, kuidas käituda, on kahevahel. Tõsised alternatiivmeditsiini pooldajad aga ilmselt jätavad selle teose pooleli. Ise vaatan, kas suudan selle ühel hetkel äia lugemislauale sokutada, samas oleks see ka hea perearstipraksises kohe laua kõrval oleva teosena, et kiiresti midagi üle vaadata, kui peaks vajadus tekkima.

Loe ka Katri-Helena blogi Katiloog!