Superlugeja Eva Roosiga olete juba tuttavad, nüüd on käes aeg lugeda tema arvamust sarjas #elavteadus ilmunud Andrea Grignolio raamatu “Kes kardab vaktsiine?” kohta. Pange vaim valmis – jutt on pikk ja huvitav.

📚📚📚

Autor, Andrea Grignolio on Itaalia teadlane, meditsiiniajaloo professor, kes on vaktsiinide teemal palju sõna võtnud ning teemat uurinud. Raamat räägib vaktsiinidest ja hirmust nende suhtes.

Raamatus saab ülevaate vaktsiinivastasuse ja vaktsiinide ajaloost ning käiakse üksipulgi läbi erinevad väited vaktsiinidest, mis rahva hulgas (ja internetis) ringlevad. Eraldi peatükk õpetab, kuidas hinnata vaktsiinide kohta levivat infot ning mismoodi eristada eksperte “ekspertidest”.

Siinkohal soovitaksin lisaks ka üht teist raamatut, millest üritan kunagi ka kirjutada – “Valede välimääraja. Kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul” Daniel Levitinilt.

Avan raamatuga “Kes kardab vaktsiine?” oma skoori kirjastus Argo superlugejana. Olen selle raamatu kohta kirjutamist pikalt edasi lükanud. “Lugege, see on huvitav raamat” tundub alla minu võimete, aga siin on võimalus eksida jutuga jumal teab kuhu ning teema on terav.

Esimestel lehekülgedel tundus raamatu stiil propagandistlik, kuigi, kuidas sellisel teemal siis kirjutada? Arvestades, et antud juhul on ühel pool faktid, mis selgelt midagi näitavad ja teisel pool palju kõhutunnet ning mõningad spetsiifilised ärihuvid.Siin (spoiler) on selgelt olemas õige ja vale seisukoht. Või ütleme siis tõestatud ja mitte tõestatud seisukoht.Kui on väide, tasub see võtta pulkadeks ja vaadata, mis on selle taga. Seda autor teebki.

Mis iganes on lugeja seisukoht lugema asudes, tasub lõpuni lugeda ja kui raamatu sõnum häirib, püüdke päriselt tõestada, et autor eksib.

Raamatu põhiidee, millega nõustun, on: vaktsiinid töötavad, vahel esineb kõrvaltoimeid, millest kergemad on naeruväärselt tühised võrreldes haiguste sümptomite ja tüsistustega, mille vastu vaktsiinid kaitsevad ning raskemaid kõrvalmõjusid esineb, kuid tõenäosus mõnda sellist kogeda on tõsiselt väike. Lisan omalt poolt, et kergemaid kõrvaltoimed on võimalik ka ise esile kutsuda (platseeboefekt?).

Iga kord, kui hambaarstile lähen, pean tohtrile kurvastusega tunnistama, et kuigi hommikul oli okei ja on rutiinne visiit, siis uksest sisse astudes hakkasid KÕIK hambad valutama. Samuti olen kogenud mitmeid ravimi kõrvaltoimeid peale ravimiinfolehe lugemist, kuid ENNE ravimi manustamist. See on inimlik kiiks. Julgen väita, et kõrvaltoimeid üleslugedes arvestatakse sellega ning on mitmeid sümptomeid, mis lisatakse igale ravimile peaaegu vaikimisi nimekirjana.

📚 Autor juhib tähelepanu, et inimesed on enamasti selektiivse põhjalikkuse/tähelepanuga. Vaktsiinide puhul on kõrvalmõjud väga tõsine teema, samas vähesed loevad sama hoolikalt näiteks toidulisandite või tervisetoodete kohta.

Müügil olevatest tervisetoodetest on vaid väike osa tõestatud toimega. Masendavalt tihti on väikeses kirjas näiteks “võib parandada”, samas kui reklaam kuulutab suurelt, et parandab, salendab, silendab jne. Huvitaval kombel kõrvalmõjude küsimust isegi ei tõstatu.

*Kindlasti osa neist toodetest töötab (huvitavad mitte tõestatud tõhususega on näiteks probiootilised tooted, soovitan podcasti). Siiski fakt on, et paljusid neist pole piisavalt uuritud ja tihti pole tootjal huvigi neid uuringuid teha, sest niikuinii ostetakse – inimesed TAHAVAD toimet uskuda.

Teine äärmus on näiteks vähiravimid. Paljudel on väga kindlad, selged ja vastikud kõrvalmõjud, kusjuurus vahel pole isegi lootust, et äkki mina neid ei saa. Mõnel juhul on ka kasutegur küsitav. Ometi on teine võimalus nii kole, et kõrvalmõjud on harva see pelutav faktor.

📚“Vaktsiinid on iseenda edu ohvrid”
See oli üks autori põhilisi mõtteid. Ei vaidle (pole uuringuid, millele viidata 🙂 ), aga minu jaoks see mõte ei kõlanud. Kindlasti on see üks põhjus, aga mulle tundub, et ehk pole see nii peamine. Teisalt oli minu jaoks parim argument oma lapsi vaktsineerida guugeldamine – otsisin üles kõik need haigused, mille vastu vaktsiine pakuti – sümptomid, suremus, tüsistused ja peamine – pildid. Punetus ja üks haiglane päev tundusid järsku tühised.

Mu lastel on olnud kahel korral (minu jaoks) ebatraditsiooniline reaktsioon vaktsiinidele. Uurimine näitas, et ühel juhul oli probleemiks perearsti keskuse uus desovahend, teisel juhul ühe firma plaastri liim. Mõlemad sisaldasid komponenti, mis põhjustas allergilise reaktsiooni.

📚Vaktsiinihirm ja noored lapsevanemad
Mõistan (teatava piirini) neid väga looduslähedasi inimesi. Vist kõik värsked vanemad on hirmul, sest maailm tundub järsku meeletult ohtlik. Iga samm tuleb põhjalikult läbi kaaluda, sest sel võivad olla lapse jaoks kaugele ulatuvad tagajärjed. Aga kõike ei saa kontrollida, seega hirm jääb. Esimest korda lapsele palavikurohtu andes väänlesin süütunnetes, et lapsele nii ohtlikku asja annan.

Aeg läks ja vaadates, kuidas lapsed täielikult enesealalhoiuinstinktita ja surmapõlgliku uudishimuga maailma avastasid, jõudsin arvamusele, et igasugune abi, mis aitab tasakaalu kallutada nende ellujäämise suunas, on väga teretulnud. Viimati näiteks läks teetanuse süst asja ette, sest laps astus roostes naela läbi saapa.

📚Jumal paneb pahaks ja pole looduslik.
Kõigil seda religioosset komponenti juures pole, aga mõlemad on üsna sarnased. See on justkui õigustus hirmule kõige uue suhtes.

Autor juhib tähelepanu, et loodus (ja jumal) antud kontekstis on tugevalt romantiseeritud – väga looduslik on ilma arstiabita 40selt ära surra, aga see on harva kellegi eesmärk. Mind jälle hämmastab, et ühelt poolt tahab jumal inimesele head, ent teisalt on keelatud palju sellest, mida inimene ise enda heaolu jaoks teha saaks. Siinkohal pakun nippi jehoovatunnistajate vastu – selgus, et aastaid tagasi mu elu päästnud vereülekanne on minu isiklik pilet põrgusse – isegi kuitahes palju juttu Jeesusest ei suuda minu solgitud keha enam lunastada.

Haistan siin küündimatute karjaste muret, et lambad saavad liiga iseseisvaks ja hääletavad nad maha. Mäletan hoopis, et Jeesus soovitas end ise aidata. Minu meelest on see eluterve.

📚Big Pharma – vaidlemiseks täiesti lootusetu teema, sest kasuahneid lontruseid, kes suppi kõigi jaoks solgivad, satub igasse valdkonda.Vähem räägitakse inimestest, kes omakasupüüdmatult püüavad teha inimeste elu paremaks. Omalt poolt viskaksin õhku küsimuse – miks pidada ennast nii eriliseks, et keegi kusagil tahaks mind kiibistada või tappa? Samuti – äkki tasuks elada nii, et teistele on kasulik, et ma olemas olen.

Ravimitööstus on tänapäeval hästi kontrollitud. Umbusku süvendab ehk ka see, et puudub ettekujutus, kuidas see töötab ja mida täpselt teadlased teevad. Liiguvad rahasummad, mis mingist hetkest on tavainimese jaoks hoomamatud, sest ka muud mastaabid muutuvad hoomamatuks.Teadusarendustegevus on ääretult kallis, sest inimesed tahavad palka, materjalid on kallid, aparaadid on keerulised, õrnad ja kallid ning mängitakse läbi lõputu hulk stsenaariume, et tulemus oleks ohutu, mis võtab aega ja on kallis.

Tasub ka mõelda, miks meil üleüldse on ravimitööstus ja meditsiinisüsteem? Ilma kippusid kippusid kehad kiirelt läbi kuluma ja oli ka selge vajadus leida ravi, mis kindlalt iga kord töötaks.

📚Alternatiivmeditsiin – sõna, mille suhtes autor üsna karmilt välja astub, nimetades, et on ravi, mis tõestatult töötab ja on jama. Kuulan huviga igasugu alternatiivset, sest alati tasub olla avatud uute hüpoteeside suhtes.Samas saan selgelt aru, et kuna inimeste taju on erinev, peab olema mingi moodus, kuidas infot sarnastelele alustele viia. Teaduslikule meetodile võib ette heita mida tahes, aga see on hetkel ainus lollikindlalt toimiv.

📚Emotsionaalsed arvamused vs kontrollitavad faktid.
Olen igati sõnavabaduse poolt ja demokraatia alus ongi see, et kõik võivad arvata, mida nad tahavad. Aga tundub, et tänapäeval on see muutunud häirivalt tihti õiguseks olla kuritegelikult rumal.

Äärmuslik näide on usklike kogukonnad, kus inimesed elavad “looduslähedaselt” ja rikuvad oma laste tervist, sest tervise probleemidega ei minda arstile (kes on saatanast) vaid lausutakse ühispalveid. Looduslik ei tähenda, et kõik on täiuslik – statistiliselt esineb alati ka nö praaki. Kui on asju, mida saab parandada, siis miks mitte? Enda aitamine (kui see ei tule just teiste arvelt) ei tohiks olla kuritegu.

Teine on mingi vanuse või sotsiaalse positsiooniga tekkiv enesekindlus, et inimene teab kõike või enam-vähem kõike. Peas võtab see enamasti kuju “mis see siis ära ei ole”. Sobiv näide on kõik need raamatud, kus autor on loobunud kujundaja, küljendaja või toimetaja teenustest, sest “mis see siis ära ei ole – mul on endal hea maitse ja suurepärane eesti keel!”. Enamasti selgub ikka, et inimene eksis – need ametid on ametid põhjusega ja kõigil ametitel on omad väikesed nipid, mida küll enamasti kõik on võimelised omandama, kuid selleks tuleb kõigepealt olla avatud sellele mõttele, et need on seal olemas. Ehk – kiirelt guugeldades eksperdiks ei saa ja dr Google’ite jutte tasuks erialakirjandusest kontrollida.

📚Umbusk arstide/teadlaste vastu.
Ma ei saanud raamatust sellele head vastust. On see mingi sisseehitatud hirm, mis sunnib inimesi liiga tarku nivelleerima? Paar sajandit tagasi neid põletati.Meil on vist ajakiri nimega “Mida arstid sulle ei räägi”? Saan aru, et meeletu nö klikimagnet, aga tõsiselt?! Meenutab veneaegset multikat kassist, kes käis ja õpetas teisi loomi: “Meie ei arva, meie teame!” Kuidas sellise tarkuseni on jõutud? Mis võiks olla KÕIGI maailma arstide motivatsioon varjata igavese elu ja tervise saladusi teiste lihtsurelike eest?

Paljud neist arstidest tulevad ju nende samade lihtsate inimeste hulgast, keda nad siis hiljem “petma” asuvad. See ei saa olla raha, sest ei tundu küll, et nad kõik saaksid oma panuse eest piisavalt.Inimlik laiskus? Soov maagiliselt oma probleemidest vabaneda (neid ise mitte lahendades)? Kui mustlane kaupsi juures saab needuse maha võtta ja netist saab tellida salenemise tablette, siis ametlikud soovitused rohkem liikuda ja tervislikumalt toituda ei kõla hästi? Solvumine? Teadlastel on komme keeruliste sõnadega eputada. Kogemus pahura arstiga? Mõtteid seoses raamatuga oli veel, aga ehk aitab neistki.

Praeguses koroona-olukorras soovitan “Kes kardab vaktsiine?” lugeda kõigil. Kui inimene on ainult ilukirjandusega harjunud, siis seda raamatut võib olla veidi raske lugeda, aga seal on ka alapeatükid, mis võimaldab teksti jupitada.
☑ Eriti soovitan raamatut värsketele või peatselt lapsevanemaks saavatele inimestele.
☑ See on kindlasti väga abiks neile, kes peavad igapäevaselt teistele vaktsiinidega seonduvat selgitama.
☑ Kahtlejad saavad siit mõtteid, mida edasi uurida ning tegelikult ka palju vastuseid.
☑ See oleks ääretult hea lugemine ka veendunud vaktsiinivastastele – kui nad usuvad, et neil on õigus, siis annab raamat kätte head juhised, kuidas see lahmimine lõpuks ära lõpetada ja konstruktiivselt päris vastuseni jõuda. Tõestage oma seisukoht ära!

📚📚📚
Lisan veidi infot enda kohta, mis ehk aitab mõista minu seisukohta. Kahtlustan, et selle teema puhul võib see olla vajalik.

Mul pole vaktsiinidega usu probleemi. Olen saanud kõik vaktsiinid, mis olid riiklikus kavas minu aastakäigule ette nähtud, sest ka mu emal polnud usu probleemi.

Olen uuendanud “kurikuulsat” kolmikvaktsiini punetised-leetrid-mumps – ma ei soovi neid põdeda ka vanas eas.Lapsed on puugi-magnetid, seega tegin eeskuju näidates ära puugi süsti (kuigi mind puugid ei armasta), samuti oli mul õpetaja, kes põdes puukensefaliidi raskemal kujul läbi ja polnud hiljem enam sama inimene.

Viimased 3 aastat oleme perega teinud ära hooajalise gripisüsti. Mina selleks, et kaitsta kroonilise haigusega lähedast ja sõltumata sellest, et mul on gripisüsti päeval kehv olla. Lapsed, sest lasteaias oli gripi puhang, mitu last olid haiglas ja nägin nende vanemate hirmu ja muret.

Mul on kogemus, kuidas kaks inimest erinevalt sama haigust põevad – vanem laps tõi lasteaiast kõhuviiruse, oli õhtu otsa loid ja ei söönud. Nooremaga olin 6 päeva haiglas, millest esimesed 48 tundi oli minu jaoks põrgu. Hiljem sain teada, et ehk oleks saanud seda piina kergendada, kui imikule oleks tehtud rotaviiruse vastu süst (pole riiklikus kavas).

Koroonavaktsiini osas olen igasuguste näitajatega (vanus, tervis, töö) täiesti järjekorra lõpus. Aasta on õnnestunud seda tõbe vältida, aga võimalusel teen süsti ära ja vaktsiini suhtes valiv ei ole.