Superlugeja Marko Kivimäe tegutseb raamaturindel nagu tõeliselt vääramatu jõud. Tänaseks on ta jõudnud läbi hekseldada sarja “Elav teadus” värskeima raamatu, Stanislas Dehaene’i “Kuidas me õpime?”

—

Ütlen kohe alguses ära, et minu silmis on see kohustuslik kirjandus neile, kes teisi õpetavad. Ning ma ei räägi siin ainult õpetajatest, räägin tegelikult sisuliselt meist kõigist, eriti lapsevanematest. Kui tsiteerida raamatu enda lõppu: “Just nagu meditsiin põhineb bioloogial, peab haridus rajanema süstemaatilisel ja rangel teadusuuringute ökosüsteemil, mis toob kokku õpetajad, õpilased ja teadlased, kes üheskoos peatumata otsivad tõhusamaid, tõenduspõhiseid õppimise strateegiaid.”

Autori kohta saab raamatu tagakaanelt lugeda: “Stanislas Dehaene on Saclay ajukuvamise keskuse kognitiivse neurokuvamise osakonna direktor ja Collège de France’i eksperimentaalse kognitiivse psühholoogia professor.”

Õpime me kõik, raamatu alguses ongi kohe ka juttu väiksest aga tublist ümarussist, nematoodist, keda mõnes seltskonnas nimetatakse varb- ehk sireussiks. Uurimislaborites on ta viimasel ajal tihe külaline, kuna ussike on ühtepidi piisavalt lihtne, teistpidi suudab omastada, kohaneda ehk siis õppida, olles samal ajal väga hea partner teadlastele. Inimeste puhul võikski Homo sapiens asemel kasutada väljendit Homo docens – liik, mis ise ennast õpetab. Muidugi on omaette küsimus, kuidas õpetada ja õppida nii, et ka midagi külge jääks. Sest eriti just laste puhul:

“… kuigi vigade tagasisidestamine on hädavajalik, kaotavad paljud lapsed enesekindluse ja uudishimu, sest neid pigem karistatakse vigade eest, kui aidatakse neid parandada. Kogu maailma koolides tähendab vigade tagasisidestamine sageli karistamist ja stigmatiseerimist – ja selles raamatus on mul edaspidi päris palju öelda koolis pandavate hinnete rolli kohta selle probleemi põlistamisel. Negatiivsed emotsioonid purustavad aju õppimise potentsiaali, samal ajal võib hirmuvaba keskkond taasavada aju neuronaalse plastilisuse väravad. Hariduses ei toimu mingisugust progressi, kui samal ajal ei võeta arvesse aju emotsionaalset ja kognitiivset tahku – tänapäeva kognitiivses neuroteaduses peetakse mõlemat õppimise kokteili tähtsaimateks koostisosadeks.”

Tänapäeval küll kasutatakse koolides juba ka kujundavat hindamist, kus kiidetakse sõnaliselt, samuti antakse soovitusi, et mida teha paremini. Pikemalt võib lugeda näiteks Õpetajate Lehest. Või siis siitsamast raamatust, kus viimases kolmandikus on juttu õppimise neljast tugisambast (tähelepanu, aktiivne kaasatus, vigade tagasisidestamine ja konsolideerimine).

Kui veel rääkida lastest siis:
“Valge lehe eeldus on selgelt vale: lapsed sünnivad tähelepanuväärsete tuumteadmistega, küllusliku universaalsete eelduste kogumiga keskkonnast, millega nad hiljem kohtuvad. Nende ajuvõrgustikud on sünnihetkel hästi organiseeritud ja annavad tugeva intuitsiooni kõikvõimalikes valdkondades: objektide, inimeste, aja, ruumi, arvude suhtes. Laste statistilised oskused on tähelepanuväärsed – nad tegutsevad nagu tillukesed teadlased ja keerukas õppimisvõime lubab neil koondada oma teadmisi kõige kohasemateks maailmamudeliteks.”

Või kui rääkida keskendumisvõimest, siis kohati kurdetakse, et tänapäeva lapsed ei suuda enam millelegi keskenduda ning on kleepunud nutiseadmete külge. Kui hetkeks mõtelda, mida just kirjutasin, siis on ju aru saada, et see on poolenisti väär. Ilmselgelt suudavad lapsed väga hästi keskenduda, kui kaovad võimalusel tundideks nutiseadmesse ära. Sama arvutimängudega. Seega keskendumisvõime on väga selgelt alles, märksa olulisem küsimus on, kuidas lastele anda arendavamat tegevust. Ehk:
“Õnneks on palju muid viise, kuidas kutsuda esile virgutussüsteemi mõju, toetudes samal ajal aju sotsiaalsele tajule. Õpetajad, kes suudavad õpilasi köita; raamatud, mis lugejaid kaasa haaravad, ning filmid ja näidendid, mis sunnivad publikut end unustama ja tekitavad neis reaalsena tunduvaid elamusi, pakuvad arvatavasti samavõrra võimsaid virgutussignaale, mis stimuleerivad aju plastilisust.”

Kusjuures tasub ka endale meelde jätta, et me oleme väga kehvad rööprähklejad ning väga head keskendujad. Seega automaatseid, kätteõpitud tegevusi jõuame teha küll paralleelselt tähelepanu nõudvate tegevustega (näiteks praadida muna ja samal ajal kassi peale karjuda)… mingi piirini. Autoroolis pole väga mõistlik moblat vahtida, kuna ekraan on võimas tähelepanutõmbaja ning autojuhtimine võib jääda kiirelt tahaplaanile.

Raamat on huvitavalt üles ehitatud teemade ja käsitluse mõttes. Ta on läbivalt üsna teaduslik-tehniline, näiteks esimeses veerandis keskendub masinõppele ja suurandmetele, räägib, kuidas arvutit õpetatakse ning milles on masinad osavad, milles neid aga väikelapsed ületavad. Sekka on juttu ka inimestest, suurem osa tähelepanu kulub aga esimeses osas sellele, kuidas käib õppimine arvutimaailmas, samal ajal tuues paralleele inimesega. Edasi on rohkem juttu inimestest, samas on ikka suur osa raamatust täidetud n-ö “keerulisema” jutuga. Minu jaoks oli see meeldiv üllatus, kuna on hea kui vaadatakse maailma ka selle nurga alt, näidatakse, kuidas on masinaid õpetatud, võttes aluseks inimese. Mingil hetkel kaldub autor omakorda ajuehitusse, mis nõudis süvenemist, oli pingutav, väsinud peaga seda väga edukalt ei lugenud. Seega lugesingi võimalusel raamatut hoopis hommikuti, värske peaga.

Sirvisin ja meenutasin vahepeal ka Jaan Aru “Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muustki” raamatut. Stanislas Dehaene “Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu” on mingis mõttes Jaan Aru raamatu järg edasijõudnutele, inimestele, kes tahavad nende teemadega minna edasi rohkem süvitsi sest see raamat on mitmes mõttes väga mahukas. Kui alguses on juttu masinõppest, keskel ajuehitusest, siis lõpuosa on rohkem pehmemale poole kaldu. Kuigi raamat on algusest lõpuni omavahel loogiliselt seotud, siis mingi piirini saab ka lugeda teda jupikaupa, keskendudes sobivale osale. Samas see pole õige, kuna nagu ka algusepoole viitasin: selleks, et olla hea õpetaja, on väga hea saada aru, kuidas aju töötab. Ning seda see raamat ka tutvustab. Kuigi eks kõige kannatumad võivad üldsegi võtta kohe ette peatüki, mis annab kolmteist näpunäidetlaste potentsiaali parimaks rakendamiseks.

Üks stiilinäide veel sellest, kuidas raamat on vahepeal üsna pingutav (vähemalt mu jaoks):”
Võrerakud on närvirakud, mis asuvad roti aju piirkonnas, mida nimetatakse entorinaalseks korteksiks. Edvard ja May-Britt Moser pälvisid 2014. aastal Nobeli auhinna nende rakkude tähelepanuväärsete geomeetriliste omaduste avastamise eest. Nad salvestasid esimestena entorinaalse korteksi neuroneid ajal, kui loom liikus ringi väga suures ruumis. Me juba teame, et lähedalasuvas piirkonnas, hipokampuses, käitusid närvirakud nagu “koharakud”, st ergastusid ainult siis, kui loom asus selle ruumi konkreetses punktis. Moserite teedrajav avastus tuvastas võrerakkude reageerimise mitte ainult kindlale kohale, vaid tervele asukohtade hulgale. Enamgi veel, need privilegeeritud asukohad, mis panid raku ergastuma, olid paigutatud korrapäraselt: need moodustasid võrgustiku võrdkülgsetest kolmnurkadest, mis grupeerusid kuusnurkadeks nagu laigud kaelkirjaku nahal või basaltsambad vulkaanilistes kivimites! Millal iganes loom ringi liigub, isegi pimeduses, teatab võreraku ergastumine rotile asukoha tervet ruumi katvas kolmnurkade võrgustikus. Nobeli komitee nimetas seda süsteemi õigustatult aju GPS-iks: see moodustab ülimalt usaldusväärse neuronaalse koordinaatsüsteemi, mis kaardistab välise ruumi. Aga miks kasutavad neuraalsed kaardid kolmnurki ja kuusnurki, mitte nelinurki ja ristuvaid jooni, nagu tavalised kaardid? Descartes’ist peale on matemaatikud ja kartograafid toetunud kahele ristteljele, mida tuntakse kartesiaanlike koordinaatidena (x ja y, abstsiss ja ordinaat, pikkus ja laius). Miks eelistab roti aju tugineda kolm- ja kuusnurkade kombinatsioonile? Kõige tõenäolisemalt sellepärast, et võreraku-neuronid iseorganiseeruvad arengu kestel ning looduses annab selline iseorganiseerumine alates kaelkirjakunahast mesitarude ja vulkaaniliste sammasteni tihtipeale tulemuseks kuusnurgad.[…]”

Lühidalt: ma ei oskagi nii põhjalikku raamatut lühidalt kokku võtta, praegu andsin ka vaid väga põgusa ülevaate, umbes nagu üks pime kerjus, kes elevanti kirjeldab. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud, müts maha Argo kirjastuse ees.

Goodreads 5/5 (“see meeldiv kohustuslik kirjandus”)