Superlugeja Marko Kivimäe leidis Ethan Krossi “Vadina“ ja õpib nüüd kasutama häält oma peas. Proovige ka!

——————–

Kui seda raamatut eelmisel aastal Lugemise väljakutse grupis tutvustati, siis mingis mõttes kandsin ta kohe maha – sest mul ju pole sisemist vadinat! Seega teema ei tundunud huvitav ja mingis mõttes sinna see jäi. Siis aga ühel hetkel jäin mõtlema, et mul oma isiklik sisemine mämmerdamine ikka on olemas, see küll käib agressiivselt hooti, osade piinlike minevikusündmuste meenumisel on teatud vaimne väljend, mida kipun nina alla pomisema. Teinekord ka kõva häälega, mis võib näiteks bussis ilmelt panna päid pöörama, kuigi ma olen seda enda arvates väga vaikselt välja ütelnud. Kui üldse. Aga siiski… ühel hetkel tekkis teema vastu huvi. Et äkki ikka puudutab see ka mind. Etteruttavalt – lugesin raamatut ühel öösel kella kolmeni jutti, sest no oli ikka pagana huvitav.

Ethan Kross on Michigani ülikooli psühholoogiaprofessor, oma teadustöö ongi ta teinud sisekõnest… vabandust, ruminatsioonist, st vaimsest mälestsemisest. Mämmerdamisest noh. Seesama sisemine jaur, mis näiteks peale tülitsemist ei lase mitte midagi teha, no lihtsalt kerib ja kerib miski jamps peas. Või siis minevikuvarjud, mis võivad täitsa halvata igapäevaelu, täiesti korraliku sportlase motivatsiooni alla kiskuda ning kätteõpitud oskused blokeerida.Üks huvitavamaid lugusid siin raamatus oli 37-aastase neuroanatoom Jill Bolte Taylori oma, kellel oli insult ning selle tagajärjel kaotas ta oma sisekõne. Algul oli see häiriv, eks insult tõi kaasa palju probleeme, millest taastumine võttis aega aastaid. Aga ühel hetkel selgus, et see sisemise lobiseja puudumine oli pagana mõnus, pidi küll harjuma mitmeid asju hoopis teistmoodi tegema, aga ei olnud muret, et nüüd ühel hetkel läheks tähelepanu hoopis mujale, sest sisemine tatraveski jahvatab ja jahvatab.

Sisemine vadin ulatub ka kaugemale, kes on seesmiselt väga jutukad, kipuvad seda olema ka päriselus. Mis võib viia selleni, et kui olla ise hädas, kui sees kogu aeg see tüüp vatrab, siis tahaks sellest lahti saada ning lõpptulemusena külvatakse ka kuulaja üle. Eks kui see on kenasti tasakaalus, kui räägitakse päriselus omavahel mõlemapoolselt, on ju hea. Küll aga oli mu jaoks hea panna kõrva taha, et kui sisemuses on möll, siis on oht teised ka selle sisse ära uputada. Samas ei ole ka hea seda kõike endasse jätta, eriti kui tegu on suhteprobleemidega. Tsiteerides autorit: “Teisisõnu, mida rohkem ma haun seda, mida sa mulle tegid, seda rohkem hoian ma negatiivseid tundeid elus ning seda tõenäolisemalt käitun ma sinu suhtes agressiivselt.”Kui rääkida veel enda sisse kogumisest, kui sisemine vadin järjest rohkem tuska teeb, siis see pole naljaasi. Jälle võtab autor selle tabavalt kokku:

“Lugematutes uuringutes on tuvastatud seos stressireaktsiooni pikaaegse aktiveerumise ja suure hulga haiguste vahel alates südameveresoonkonna haigustest kuni unetuse ja mitmesuguste vähkkasvaja vormideni. See seletab, miks stressirohked kogemused, näiteks krooniline isoleeritus ja üksildus, võivad tervist väga raskelt kahjustada. Tegelikult on tugeva toetava sotsiaalse võrgustiku puudumine sama suur surmariski tegur kui päevas üle 15 sigareti suitsetamine ja suurem riskitegur kui alkoholi liigtarvitamine, vähene füüsiline liikumine, liigsöömine või väga saastatud linnas elamine.”

Aga kuidas selle latataraga hakkama saada? Nippe on erinevaid, kusjuures paljud niivõrd üldlevinud, korduvalt soovitatud ja tavapärased, et tekib küsimus – miks me neid ei kasuta? Näiteks endaga rahulikult olemine, mediteerimine, kodu koristamine, et ka vaimu samal ajal koristada, looduses liikumine, sotsiaalmeedias niisama klõpsimise vähendamine – imelihtsad ju. Kalli ja pai aitavad, kasvõi kaisukarult.Üks nipp on sellest lobisejast distantseerumine, asuda vaatleja positsioonile. Mis on üldiselt hea mõte, st kui rääkida asjadest, mis probleeme valmistavad. Sest tegelikult on me sees ka meeldivaid hetki – ning nende puhul tasub just kõrvuni sisse ronida, mitte kriitilise pilguga vaadelda. Nagu autor ütleb:

“Distantseerumise summutaval omadusel võib olla aga ettenägematuid tagajärgi. Distantseerumine lühendas negatiivseid ja positiivseid tundmusi. Ehk siis: kui saite tööl ametikõrgendust ja võtsite seepeale vaatleja positsiooni ning meenutasite endale, et üldisemas plaanis pole staatusel ja rahal mingit tähtsust ning lõpuks oleme kõik nii või teisiti surnud, siis teie igati väljateenitud rõõm väheneb. Järeldus: kui tahate, et positiivsed tundmused kestaksid, on seinal istuvaks kärbseks muutumine viimane asi, mida teha. Sellisel juhul sukelduge julgesti oma tundesse.”

Kokkuvõtvalt – väärt raamat, mis on huvitavalt kirjutatud ning parajalt pikk, ma puudutasin siin vaid väikest osa. Mingis mõttes on tegu eneseabikirjandusega – aga see pole siin mingi uina-muina, kus tasapaksu mõtet veeretatakse, oh ei. Vadinaraamat on korralik populaarteadus, kus saab teada, et milline katel meie sees keeb ning mida teha, et kaas kolinal maha ei lendaks. Kõige selle puhul ei tasu ära unustada, et ega TEGELIKUD probleemid on eraldi valdkond, ega need ei kao kuhugi, kui see raamat läbi lugeda ja ka praktiliselt kasutusse võtta. Päriselus peab ikka oma suhteprobleemid ära lahendama, tööl sotid sirgeks saama ning naabriga rahu tegema. Seejärel saab lobalõuale tähelepanu pöörata.

Goodreads 5/5 (“loetagu aga!”)
#elavteadus