Meie superlugeja Marko Zanev nautis Eric Jageri raamatut “Viimane duell” – aga filmi vaadata ta ei kavatse.
Ideaalsel naisel on: heledad juuksed, säravvalge otsaesine, kaarduvad kulmud, sinakashallid silmad, hea kujuga nina, väike täidlaste huultega suu, healõhnaline hingeõhk ja lohukesega lõug (lk 35). Kui sa kriteeriumitele ei vasta, ära Normandia rüütleid tülita.Loodan, et sain selle sissejuhatusega teie tähelepanu, et viia teid ajarännakule 14. sajandi Prantsusmaale, kus 1386. aastal toimus Jean de Carrouges’i ja Jacque Le Gris’, kahe Normandia rüütli, verine kahevõitlus, millest väljub elusana ainult üks.
Erik Jager, California ülikooli professor, on pannud kokku loo viimasest sanktsiooneeritud duellist Prantsusmaal. Ning tegemist on just nimelt looga, millel on oma algus, keskpaik ja lõpp. Selles osas erineb “Viimane duell” kindlasti tavapärasest ajalooraamatust, kus peamiselt keskendutakse just sündmuste kirjeldamisele ja analüüsile selle ajastu kontekstis. Ning just seetõttu oli tegemist vägagi kaasahaarava lugemisega.
Pean lisama, et selleks, et lugu sind kaasa haaraks, on vajalik üle elada esimesed 2 peatükki. Selleks, et duelli paremini mõista, seletab Jager lahti Prantsusmaa feodaalühiskonna tausta ning kahe perekonna arengud enne kahevõitlust. Kui lugeja alguses vastu peab, on tõesti väga raske raamatut käest panna, sest siis jõuab lugejale tõeliselt kohale see, kui suur risk see rüütlitele oli. Mida lähemale rüütlid oma saatuslikule kokkupõrkele jõuavad, seda kirjeldavam autor on, jättes ajaloolise tagatausta tahaplaanile. Ajalooline tagataust on aga duelli ajaks lugejale juba selge, sest eeltöö on selleks tehtud.
Raamatu tänusõnades mainib autor, et raamatu kirjutamine võttis aega 10 aastat ning see põhjalikkus tulebki tekstist välja. Jager mõistab keskaegse Prantsusmaa olustikku ning ta on õppinud ära selle, kuidas edasi anda keskaegse elu kummalisust ja põnevust. Heaks näiteks on Jageri poolt kirjeldatud legend mehe ja koera duellist (lk 141-143).
Jager ühendab oma akadeemilised teadmised enda ilukirjandusliku andega, mistõttu on lugu nauditav ka lihtsalt ilukirjandusena. Omamoodi tundub, et see raamat sarnaneb hiljuti ilmunud Ivar Leimuse raamatule kohalikust müntmeistrist Paul Guldenist. Maailmas on vähe ajalooraamatuid, mida lugedes elad sa tegelastele kirglikult kaasa ning sul tekivad oma lemmiktegelased. Autor on sellega hakkama saanud.
Raamatut lugedes olin õnnelik, et ma ei ole näinud Ridley Scotti raamatu põhjal vändatud mängufilmi. Seetõttu ei teadnud ma, kuidas lugu lõppeb ja kes tegelikult duelli võitis. See andis mulle võimaluse ette kujutada, kuidas võiksid need peategelased välja näha. Pean tunnistama, et pärast raamatu lugemist ei soovi ma filmi vaadata, sest minu arvates ei sobi Matt Damon ja Adam Driver kohe üldse keskaegseteks Normandia rüütliteks. Peategelased on minu jaoks karmimad, õilsamad ja hoopis teistsuguse välimusega ja esmakordselt meeldib mulle minu kujutluspilt rohkem sellest, mida reaalsus pakub. Seetõttu soovitan ka teistel enne raamat läbi lugeda ja siis film ära vaadata.
