Mis juhtub kuningaga, kes tahab olla tugevam kui kõik teda ümbritsevad jõud – kuid hakkab samal ajal kaotama kontrolli iseenda üle? Katarina Harrison Lindberghi „Erik XIV“ viib lugeja 16. sajandi Rootsi õukonda, kus võim, armastus, sõjad ja hirm põimuvad ühe kuninga traagiliseks looks. See on lugu ambitsioonist, armastusest, reetmisest ja võimukaotusest.

Erik XIV ajal polnud varauusaegne Rootsi riik veel kaugeltki välja kujunenud. Puudus sotsiaalne infrastruktuur lojaalsete linnakodanike näol; haridus ja tervishoid olid mahajäänud, saanud kirikumaade konfiskeerimisega suisa surmahoobi. Vasade-aegse Rootsi tõeline Achilleuse kand oli aga kõrgaadli hoiak. Talurahva vastupanu kuningavõimu tugevnemisele oli küll pärast ebaõnnestunud ülestõuse murtud, kuid aristokraadid elasid endiselt keskajas. Oportunistlikul suurnikul oli lihtne reeta monarh, kellele ta oli truudust vandunud, ja asuda teise trooninõudleja poolele.

Erik XIV oli ambitsioonikas ja haritud valitseja, kes unistas Rootsi mõjukuse kasvatamisest. Kuid särava krooni taga peitus hoopis ohtlikum maailm. Õukonnas kasvasid pinged, kuninga suhted lähedaste ja aadlikega muutusid keeruliseks ning tema käitumine järjest ettearvamatumaks. 1568. aastal kukutasid Eriku tema vend Johan ja teised aadlikud. Ülejäänud elu veetis ta vangistuses ning suri 1577. aastal tõenäoliselt mürgitamise tagajärjel.

Erik XIV saatus sarnaneb teiste kaotajate omaga. Neil ei lasta oma lugu kirjutada. Võitjad on püüdnud kaotajates vigu leida kogu ajaloo vältel. Kaotamine oli kaotajate enda viga. Nad olid lihast nõdrad ja peast haiged.

Lindbergh ei esita Erikut mustvalgena, hea või halva kuningana. Raamat avab Eriku tema otsuste, hirmude ja vastuolude taga ning aitab mõista, kuidas võim võib muuta nii valitsejat kui ka teda ümbritsevaid inimesi.