Raamatus võetakse kokku kõik teadaolev Pirita kloostri kohta, asetatuna üldisemale, birgitiinide ordu tegevuse taustale. Käsitlus algab Aegna väinas aset leidnud ja Rootsi püha Birgittaga seotud imeteost, mis ilmselt saigi kloostri siiakanti rajamise ajendiks.  Põhjalikult on juttu kloostri asutamise käigust ja tagamaadest, kloostrikiriku ja kogu kompleksi rajamisest, kirikuteenistustest, konventide igapäevaelust, kloostri maavaldustest ja majandustegevusest, tülidest naabritega – sh Tallinna raega, kellele ei meeldinud sugugi kloostri juures toimuvad laadad ja tegus sadam Pirita jõe suudmes -, palverännakutest kloostrisse, suhetest paavstide, siinsete piiskoppide ja birgitiiniorduga, reformatsiooni mõjudest ja tagajärgedest…

Kõike seda jälgitakse kuni kloostri järkjärgulise hääbumiseni Rootsi ajal. Kloostrit nimelt ei hävitanud Liivi sõja päevil 1577 moskoviidid, nagu E. Bornhöhe romaani ja „Viimse reliikvia” mõjul üldiselt arvatakse, vaid see tegutses pärast rüüstamisi jõudumööda edasi, viimases faasis eelkõige tütarlastekooli ja varjupaigana, ning kustus alles kolmkümmend aastat hiljem, kui Rootsi võimud edasise eksistentsi majanduslikult võimatuks muutsid. Vaatamata luterlikule sallimatusele suutis see katoliikliku vaimsusega institutsioon nii pikalt edasi töötada vaid tänu tarmukatele abtissidele ja kloostriõdedele, kellest paljud olid kohalike aadlisuguvõsade liikmed.

Birgitiinide kloostreis kõlas pidev, pea katkematu laul Jumala kiituseks ja talle ohvrikingiks. See nõudis palju koolitatud nais- ja meeshääli (teatavasti oli ka Pirita segaklooster, ehkki nunnad-mungad olid muidugi teineteisest eraldatud ja suhtlesid omavahel märkide keeles, millest on ka veidi teada). See laul sai otsa luterliku Rootsi riigivõimu kinnistudes.

Ruth Rajamaa (s 1939), PhD 1992, on väliseesti (Rootsi) psühholoog, kes kaitses oma doktoritöö keskaegse Vadstena birgitiinikloostri nunnade teemal ja on seejärel hulk aastaid uurinud Pirita kloostriga seonduvat.