Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke). „Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis”… Võib küsida, mida oskas üks tudeng – olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht – oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid.