Muistse Rooma üht kõige skandaalsemat ja šokeerivamat naist, keiser Claudiuse kolmandat abikaasat Messalinat on aegade vältel kujutatud halastamatu ja seksuaalselt küllastamatu intrigaanina. Säärane kuvand on kujunenud peamiselt meessoost ajaloolaste, eeskätt Tacituse ja Suetoniuse kirjutiste põhjal. Just nende sulest pärinevad lood, milles Messalina kippus öösiti salaja bordellides käima või kutsus tippklassi prostituudi terveks ööpäevaks endaga võistlema. Ehkki need seigad on kahtlemata aidanud keisrinna kuvandit kujundada, võib Messalina tegelik lugu osutuda tunduvalt mitmepalgelisemaks.

Messalina uues eluloos on ajaloolane Honor Cargill-Martin asunud antiikaja ühe kõige laimatuma ja vääritimõistetuma naise pärandit ümber hindama. Püüdes arvukatest obstsöönsetest olupiltidest kaugemale vaadata, näeb Cargill-Martin Messalinas naist, kes võitles õiguse eest end Rooma riigi valdavalt maskuliinses maailmas kehtestada. Intelligentse, kirgliku ja vajaduse korral ka armutu valitsejannana oli Messalina seotud Juliuste-Claudiuste dünastia arvukate poliitiliste intriigide ja riuklike sepitsustega.

Cargill-Martin ei püüa Messalinat pjedestaalile tõsta, vaid pigem vaadelda tema elu toonase ajastu kontekstis. Eeskätt tõstab ta esile Messalina kui naise inimlikku külge ja üritab mõista tema toimimisviise, lähtudes mastaapsematest tõekspidamistest kui kunagise patriarhaalse ühiskonna kaanonid.