Ilusa ilmaga ostan Antonio baarist kohvi kaasa ja istun sellega Praza Quintanal pikale kivist pingile. Seal on hea katedraali imetleda ning mööda jalutavaid palverändureid ja kohalikke jälgida. Mõnikord liitub minuga John, kes sealsamas väljakul hommikust õhtuni töötab. Eile õhtul istusime seal peaaegu südaööni, mina jõin külmetuse profülaktikaks rummiga teed, John alguses kohvi konjakiga, siis ainult konjakit. Terve päeva oli vihma sadanud, alles õhtul kella kuue paiku hakkas taevas vähehaaval selginema. Korraks tuli isegi päike välja.

Vaatame katedraali kohal aeglaselt liikuvaid pilvi.

„Ma pole nii ilusat taevast kaua aega näinud,“ ütleb John. „Vaata seda helesinist laiku selle kollaka pilve taga. Millised värvid! Ja kui kole on see katedraal! Inimeste tehtud, suur kivist monstrum, mis varjab suurema osa taevast… Jube.“ Ta väristab õlgu ja rüüpab tubli sõõmu konjakit.

„Kui seda katedraali ei oleks, siis me tõenäoliselt praegu siin ei istuks,“ ütlen mina.

Katedraalid ei ole lihtsalt töötavad kirikud või ajaloo- ja arhitektuurimälestised. Need on põnevad paigad, mis pulbitsevad elust ja saladustest. See raamat viib lugeja rännakule Santiago de Compostela, Canterbury, Yorki, Durhami, Westminsteri ja Leicesteri katedraalide maagilises maailmas. Tiina Sepp avab ukse katedraalide kulissidetagusesse ellu, tuues lugejani väljavõtteid oma teadustöö tarbeks läbi viidud uuringute käigus valminud välitööpäevikutest. Kõige muu hulgas saame osa huvitavatest vestlustest värvikate karakteritega, alustades katedraaliväljakutel tegutsevatest tänavakunstnikest ja lõpetades peapiiskopiga.

Tiina Sepp töötab Tartu ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas teadurina. Tema peamiseks uurimisteemaks on kaasaegne palverännak. Lisaks teadusartiklitele on Tiina avaldanud kaks raamatut, mis räägivad tema välitöödest ja rännakutest Hispaanias: „Peregrina päevik“ (2007) ja „Kas jääte ööseks? Hospitalera päevik“ (2009).