Kunagi oli baltisakslastel ütlus: kes pole külastanud mõnd Balti pastoraati, see ei tunne ka baltisaksa elulaadi! Selles raamatus avanebki meie ees ühe 19. sajandi keskpaiga Eestimaa pastoraadi argipäev koos pastoripere suhtumiste ja hoiakutega, mille valgusel saame juurelda, kuivõrd see ütlus tõele võiks vastata.

Raamat toob lugejani hilisema Ambla pastori G. M. Knüpfferi lapsepõlvemälestused 1850.–1860. aastatest Väike-Maarja pastoraadis koos rikkaliku pildimaterjali ja Väike-Maarja kirikukroonikaga ajavahemikust 1834–1918. Raamatu pealkiri ongi sümbioos Väike-Maarja ja Maarjamaa nimedest. Kirjelduste keskmes on autori enda perekond ning kihelkonna mõisnikud ja pastoraadi teenijarahvas. See on emotsionaalne tagasivaade sellele, mida üks väike poiss nägi, mõtles ja koges. Sel imelisel teekonnal ei nuta autor möödunut taga, vaid kirjeldab täiskasvanud (ja paraku invaliidistunud) mehena, kuidas ta oma kodu ja lapsepõlve mäletab, lepib kaduvaga, rõhutab lähedaste ning hea lastetoa tähtsust, tehes seda estofiilse baltisaksa literaadi positsioonilt.

Saksakeelsetest käsikirjadest tõlkinud Janis Tobreluts ja Merike Schümers-Paas.