1702. aastal hõivasid Vene väed väikese Marienburgi kindluse Liivimaal. Marienburgi taolisi võite tuli Põhjasõja käigus ette arvukalt, kuid seekordne omandas erilise tähenduse: võetud trofeede ja vangide hulgas oli pastor Johann Ernst Glücki teenijanna Marta, tulevane Peeter Suure abikaasa ja Venemaa keisrinna, kes pärast õigeusku üleminekut sai nimeks Jekaterina Aleksejevna.

Pärast Peetri surma tõusis Jekaterina Aleksejevna – Katariina – Venemaa troonile. Katariina I kaheaastast valitsusaega saatis rida olulisi riiklikke ettevõtmisi ja otsuseid – põhiliselt küll seetõttu, et teda ümbritsesid Peeter Suure andekad kaastöölised eesotsas sünnipärase multitalendi Aleksandr Menšikoviga.

Katariina jäi elu lõpuni kirjaoskamatuks, ka ei ilmutanud ta erilist riigijuhtimistalenti. Ent on vaieldamatu, et lahkeloomulises ja heasüdamlikus Katariinas leidis Peeter naise, kes oli väärt tema austust ja armastust. Sellest annab tunnistust ka Peetri ja Katariina kirjavahetus, millest on raamatus näiteid toodud: nendes läkitustes esineb karm, puhuti julm tsaar palavalt armastava ja hoolitseva abikaasa ja õrna isana. Mitte asjata ei öelda ju, et miski ei iseloomusta naist paremini kui armastatud (ja armastava) mehe suhtumine temasse.

Nikolai Pavlenko (1916–2016) oli Vene ajaloolane, paljude elulooraamatute autor. Eriti oma hilisemas uurimistöös pühendus ta pea täielikult tsaar Peeter I elule, tema ajastule ja reformidele. Katariina I biograafia (2004) oli üks Pavlenko viimastest teostest.

Vene keelest tõlkinud Andres Adamson.