Jatsi teooriast on maailmas kirjutatud kümneid väga põhjalikke raamatuid. Käesolev õpik ei pretendeeri ühegi teema sügavuti uurimisele, vastupidi – siin leiavad käsitlemist jatsi elementaarteoreetilised küsimused, et oleks võimalik jatsi nooti lugeda ja mõista. Seega on siia koondatud see minimaalne osa teooriast, milleta jatsimprovisatsioon on ilmselt võimatu: nimelt märkides süsteem, jatsharmoonia algtõed ja jatsi põhivormid. Õpik on suunatud Eesti Muusikaakadeemia koolimuusika üliõpilastele, kõikidele üldhariduskoolide muusikaõpetajatele ja -õpilastele, kes sooviksid end selles XX sajandi ühes enamarenenud muusikažanris täiendada. Õpiku eesmärgiks on anda nii teooriaalaseid kui ka praktilisi juhtnööre jatsi mõistmiseks ja praktiliseks improviseerimiseks. Iga muusikaõpetaja peaks oskama vastata oma õpilaste küsimusele “Mis on jats?”, ja suutma selgitada jatsi olemust, seda nii ajaloolistest ja stiililistest aspektidest lähtudes kui ka teoreetilis-praktiliselt improvisatsiooni olemust ja põhimõtteid selgitades. Ka oleks loomulik, kui ta suudaks anda esimesi juhtnööre improviseerimise vallas ja ka ise lihtsamal tasemel improviseerida, näit. tüüpilisel bluusi harmoonial või lihtsamatel tuntud teemadel. Jatsi “hingeelu” mõistmine on õpetajale abiks ka tänapäeva popmuusika käsitlemisel, sest kogu tänapäeva popmuusika tšarlestonist roki, funki ja hip-hopini pärineb tegelikult jatsist! Sest biit tuli lääne muusikasse jatsi kaudu. Meie uuenenud hariduspoliitikas nähakse muusika-kasvatuse peamise ülesandena kahanenud muusikahuvi äratamist ja muusikakogemuse rikastamist. Ja mis sobiks selleks veel paremini kui improvisatsioon, kus igaüks on aktiivne looja? Seega on üks paremaid võimalusi jatsmuusika, kuna siin on improvisatsioonil kõige suurem osa ja tema stiilirohkusest leiab igaüks endale sobiva “rea”. Jatsmuusika on lühikese ajaga läbi teinud tohutu arengu – teisejärgulisest “kõrtsimuusikast” tõsiseltvõetava täisprofessionaalse kontsertmuusikani, mis esitab muusikutele erakordselt kõrgeid nõudmisi nii pilli valdamise osas kui ka teooria ja harmoonia tundmises.

Õpikus esinevates noodinäidetes on kasutatud lõike jatsiklassikast. Noodinäidete puhul on ära märgitud autor, tähistuseta näited on kirjutanud käesoleva töö jaoks autor ise. Kuna autor eeldab, et käesoleva töö sihtgrupp on oma haridusteel läbinud vähemalt muusikateooria ja harmoonia algkursuse, ei ole seda osa siin käsitletud, vaid on alustatud kohe jatsile iseloomulike, kuid süvamuusikas mitte-(või harva-)esinevate probleemide käsitlemisega.

Osa õpikust on pühendatud jatsi nn. elementaarteooriale, ilma milleta on jatsi mängimine ja improviseerimine üsna võimatu. Alustatakse jatsis kasutatava märkide süsteemi lahtikirjutamisega ja järgnevas märkide tabelis on püütud ära tuua enamiku meil liikumas olevates suuremate kirjastuste väljaannetes kasutatavaid tähistusi; edasi käsitletakse septakordi, kui jatsharmoonias üht enamkasutatavat akordi, tema alaliike ja neist häälte lisamise ja/või altereerimise teel saadavaid akorde; peatüki lõpp on pühendatud tutvumisele kahe jatsmuusika põhivormi – bluusi ja AABA vormiga, nende harmoonilise skeemi, meloodia ja rütmi kujundamise reeglitega.

Teise osa õpikust moodustavad metoodilised soovitused praktilise improviseerimise õppimise algetapiks. Oma metoodilised soovitused ja teoreetilise osa on autor katsunud paigutada võimalikult loogilisse järjekorda vastavalt probleemide tekkimisele.

Et abistada jatsist eemalseisvat inimest orienteerumisel selles huvitavas, kuid paraku vägagi kirjus jatsmuusikute seltskonnas, pakub autor õpikus välja ühe võimaliku variandi jatsi stiilide ja nende tähtsamate esindajate nimedega, koos sinna juurde kuuluva stiilile või muusikule enam iseloomulike muusikanäidete soovitusliku nimekirjaga.