Kui palju kaameleid on Hollandis? Dementsus, ema ja mina

Võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law’ raamatule „Märkmed minu ämmale“.
Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.
Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.

Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Ema sõitis veerandivaheaegadeks alati Bristolisse, peas Penelope’ist laenatud piinlikkusttekitav kübar. Kui taevas oli kas või nii suur sinine lapike, et sellest piisanuks kassile riiete õmblemiseks, tõi ta kuuldavale läbilõikavaid hüüdeid „Pip-pip“ ning puhkes tänaval laulma. Veel jootis ta mu põhjalikult purju kodusiidriga, mida tema pidas ohutuks.
***
Onu Arthur kogeles peaaegu niisama hullusti kui hea kuningas George. See tegi lobisemisest alguses raske töö ning ma ei istunud kunagi maha, et temaga seltskondlikult keskustleda. Ma teadsin, et ta oli läinud oma isa jälgedes munakaubanduse alale, sest tal oli üks kauge sugulane, kes viis mune turule elusast peast, ajades hanesid, kalkuneid ja kanu karjakaupa läbi Venemaa, seemisnahksed saapakesed linnujalgu kaitsmas. Ta karjatas nad laevadele, kus nad turvaliselt „õrrele“ jõudes nädalate kaupa munesid, et maabumisel valmistoodang müüki paisata. Ja tal oli hirmuäratav tädi Dodie, kes õpetas inglise keelt ühele peenele perekonnale Leningradis ja sai palgaks Fabergé mune.
***
Kõik küsivad alati, kuidas on oma tütardega koos töötada. Ilmselt kahtlustatakse, et see võib olla keeruline. Tegelikult on see uskumatult tore. Mulle vähemalt küll. Hakatuseks ei ole me oma kutsealal samal pulgal ega kandideeri kuigi tõenäoliselt samadele rollidele. Praktilisest küljest teame, et me ei joo kohvi ega teed suhkruga ja üks meist teab kindlasti, kus kemps on. Oleme harjunud jagama kitsaid ruume, näovett, vatitopse ja jumestusvahendeid, kuigi ma tõmban piiri
hambaharjade juures. Me teame, millal närvid alt veavad, millal rääkida, millal vait jääda ja kes missuguseid meditsiinitarbeid kaasa võtab. See on fantastiline ja rahustav tugisüsteem, mis hõlmab seda kõige väärtuslikumat komponenti: usaldust.
Filmis „Talvine külaline“ mängisime Emmaga ema ja tütart. Uurimistööd pole vaja. Oled mängust ees. Ja mind kuidagi tõmmati kaasa. Litsusime end mõnel jumalast hüljatud kellaajal võttegrupi autosse ja Em ütles: „No nii, ema. Algusest peale.“ Iga päev. Äge.

Väljaande info:
Autor

Tõlkija

Tiina Tarik

Kunstnik

Phyllida Law

Lehekülgi

152

Köide

Pehmekaaneline

ISBN

978-9916-704-03-5

Ilmumisaeg

Sulle võib meeldida ka…