Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, siis leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi.

Kas see võib olla viimane Plantageneti kuningas Inglismaal, Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuningas ikka oli nii halb inimene või on tema maine Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta välja nägi – kas tema portreed võivad olla ilustatud? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Rooside sõja lõpetanud Bosworthi lahingus Leicesteri külje all, siis kuidas kuningas ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse.

Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid tihedalt arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid „meie sajandi Tutanhamoniks” nimetatud Richard III teemalisi uudiseid miljonid inimesed. Seetõttu põikab autor ka meedia, teadlaste ja huviliste omavaheliste suhete keerukatesse telgitagustesse: küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu täpselt tuleks need matta, jõudis viimaks välja Briti parlamenti ja kohtusse.

Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge’is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud ka Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja „British Archaeology” ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui rahvusvahelistele väljaannetele.